Üldiselt tekitavad seened inimestel nakkusi harvem kui bakteritel ja viirustel. Inimeste immuunsüsteem saab nende tõrjumisega enamasti hästi hakkama ja imetajate võrdlemisi kõrge kehatemperatuur pole nende kasvuks kuigi soodne. Viimastel aastakümnetel on muutunud seeninfektsioonid aga tavalisemaks. Üha rohkem inimesi võtavad immuunsüsteemi alla suruvaid ravimeid, et tulla toime näiteks HIV-nakkusega või on saanud mõne doonorelundi.

Samal ajal on aga mikrobioloogid murdnud pead selle üle, kas pikaajalisest keskmisest kõrgemad temperatuurid võivad aidata keskkonnas elavatel seentel inimkehale iseloomulike temperatuuridega kergemini kohaneda.

Hiljuti ilmunud töös lõikasid hiina teadlased kasu laiemast seireprogrammist, mille raames otsitakse inimestel raskeid haigusi põhjustavaid seeneliike. Aastatel 2009–2019 kokku 96 Hiina haiglast patsientidelt kogutud tuhandete proovide seas püüdis töörühma tähelepanu pärmiseen Rhodosporidiobolus fluvialis.

Kuigi varasemalt polnud selle nakkusi dokumenteeritud, suutis see nakatada 2013. aastal Nanjingi haiglasse sattunud 61-aastast meest ja 2016. aastal Tianjini haiglasse jõudnud 85-aastast naist, kes mõlemad mõni aeg hiljem surid. Seen osutus resistentseks flukonasooli ja kaspofungiini suhtes, mida eluohtlike pärminakkuste raviks tavaliselt kasutatakse.

Nakatamisvõime näitlikustamiseks viis töörühm seda nõrgenenud immunsüsteemiga hiirte organismi. Pärmiseentel õnnestuski neis kanda kinnitada ja mõnel juhul muteerusid seened agressiivsemaks vormiks. Teadlased leidsid, et 37°C juures kultiveeritud rakkudel tekkis mutatsioone 21 korda kiiremini, kui 25°C juures kasvatatud R. fluvialis'e rakkudel.

Teise seenevastase ravimi – amfoteritsiin B-ga – kokku puutudes tekkis kõrgemal temperatuuril kasvatatud seentel ravimi suhtes resistentsus märksa kiiremini.

Nõnda võib näha kõrget temperatuuri töörühma hinnangul vähemalt teatud seeneliikide puhul nende muteerumiskiirust suurendava tegurina. Palavate päevade sagenedes ei pea need taolise stressireaktsiooni esile kutsumiseks sattuma ilmtingimata laboriseinte vahele või inimeste organismi. R. fluvialis'e näitel ei pruugi tekkivad mutatsioonid aidata seentel vaid soojemas kliimas hakkama saada, vaid muuta need vastupidavamaks ka ravimite suhtes.

Kaugeleulatuvamate järelduste tegemiseks tuleb nende sõnul katseid rohkemate seeneliikidega. R. fluvialis ise maailmale ilmselt laiemat ohtu ei kujuta. Pärmiseene sugulasi on leitud näiteks Läänemere sügavustest, Antarktika pinnases ja Surnumeres, misläbi puutuvad inimesed nendega kokku võrdlemisi harva.

Töö ilmus ajakirjas Nature Microbiology.