"Väidan töös läbivalt, et sõjalise jõu kasutamisel on inimese ja masina kõrvutamisel väga palju õppida. Mõlemaid saab ühtmoodi nii mõjutada kui ka väärkasutada," ütleb Kaitseväe Akadeemia nooremteadur ja värske Tartu Ülikooli doktor Janar Pekarev. Ehkki praegu masin tema sõnul veel inimese eest ei sõdi, imbub tehisaru sõjandusse samamoodi nagu muudessegi elusfääridesse.

Äsja kaitstud doktoritöös tegi Pekarev ülevaate tehisaru sõjalisel eesmärgil kasutamise poolt- ja vastuargumentidest. Selleks vaatas ta läbi sel teemal ilmunud teaduskirjanduse. Samuti tegi tema teadusrühm fookusgrupi uuringuid ja intervjuusid Eesti tegevväelastega, et mõista kummagi sihtrühma hoiakuid. "Kahe rühma vaated ühtivad ehk väärtusruum on sarnane. Elu ja surma puudutavad otsuste delegeerimine masinale on tingimuslik ning enne algoritmiliste otsuste rakendamist vajavad süüteokoosseisu tunnused õiguslikku selgust," osutab värske doktor.

Võita või kaotada?

Oma doktoritöö populaarteaduslikku tutvustust alustab Janar Pekarev viitega 1984. aastal linastunud filmile "Terminaator". "Naispeategelane ütleb tapjaroboti kohta, et "see ei ole võimalik" ning meespeategelane vastab, et "praegu ei ole, aga 40 aasta pärast juba on"," kirjeldab ta. 

Täpselt 40 aastat peale filmi linastumist ongi inimkond tema sõnul jõudnud autonoomse relvasüsteemi küsimuses teelahkmele. "Samas mingeid teeviitasid, millises suunas minna, kokku lepitud ei ole. Sellest on väga palju võita ja väga palju kaotada," lisab Pekarev. Kuigi teaduskirjanduses on seisukohti tapjaroboti teemal seinast seina, jagas värske doktorgi need jämedalt kaheks.

"Nendel, kelle silmis on tehisarust võita, on kõige tugevam argument, et kaovad ära sõduri, sh ülema inimlikud nõrkused," sedastab ta. Robot on füüsiliselt vastupidavam, vajamata piltlikult öeldes und ja toitu ning vaimujõudu motivatsiooniks. Masin saab paremini hakkama rutiinsete ja aeganõudvate toimingutega, kus inimesed Pekarevi sõnul paratamatult alla jäävad: "Kui masinad hoiavad rindejoont, siis sinna ei ole lendlehti mõtet visata. Sõdurite puhul hakkab aga propaganda ja väsimus lõpuks mõju avaldama."

Teine koolkond osutab skeptiliselt, et masinlik käitumine on ettearvamatu. Täpsemalt pole teada, kui hästi suudaks robot kohaldada relvakonfliktiõiguse printsiipe. Teisisõnu, masin peab suutma tuvastada sõjalist sihtmärki, hindama tekitava kahju proportsionaalsust ning arvestama sõjalist vajadust surmava jõu kasutamisel.

"Näiteks kui laps korjab üles granaadiheitja, siis on tegemist paljuski kontekstist tuleneva väärtuspõhise otsustusega, kas tegemist on seaduspärase sihtmärgiga. Masina puhul võib see olla ratsionaalne arvutuskäik, aga inimesel mängivad rolli subjektiivsed asjaolud ja ta teeb otsuse siseveendumuse põhjal," võrdleb Pekarev.

Kui käsitleda mehitamata süsteemi konventsionaalse relva või pelgalt tööriistana, ei oleks töös käsitletud interdistsiplinaarsetel aspektidel tähtsust. Pekarev toob hüpoteetilise näite konflikti kohta: "Kui tehisaru hindaks, et tuhandete põgenikega laagri hävitamisel, lõppeb sõda järgmisel päeval ära, siis inimestel on keeruline kui mitte võimatu sellist otsust langetada." Kui aga masin ise teeks selle otsuse ja see tõesti muudaks sõja käiku, ähvardaks ka sõjaväelasi Pekarevi sõnu töötuks jäämine. "Kas tehisaru suudab selliselt tulevikku mudeldada on veel vara öelda, aga kui see hetk on käes, siis oleme lootusetult hiljaks jäänud," põhjendab ta.

Kolmanda printsiibina peab masin hindama, kas iga tegu on sõjalise edu saavutamiseks vajalik või mitte. Ohukohana võib robot omasoodu sõjalise vajaduse ümber mõtestada. "Kardetakse, et ei suudeta masinale selgeks teha, mis on parasjagu tahe või kavatsus. Masina puhul võib seda olla väga keeruline kontrollida ja sellist vahetut mõistmist nii lihtsalt ei teki," märgib Pekarev. Tema sõnul kardetakse, et robot suudab endale tekitada olukorrateadlikkuse. "See on ette ennustamatu ja seda ei tohi lubada," osundab värske doktor.

Tark mees sõjapaunas

Doktoritöö tarbeks tegi Pekarev intervjuusid nii Eesti tavainimeste kui ka kaitseväelastega. Kahe rühma väärtushinnangud kattusid suuresti vastutuse küsimuses: otsus elu ja surma üle peaks nende hinnangul jääma inimese teha. Tavainimeste vastustest koorus aga välja paradoks: eelistati, et kodumaad kaitseksid pigem masinad, kuid vastasega silmitsi seistes loodeti kohata pigem inimest.

Just sõjaväelased on Janar Pekarevi sõnul aga sõjaroboti kasutuselevõtu suhtes üldjoontes pessimistlikud: "Senikaua, kui see võtab kõvasti rohkem raha ning nõuab nõunike ja käitlejate näol juurde inimressurssi, on vara rääkida tehisaru relvastusse võtmisest."

Teisalt ei välista sõjaväelased nii Eestis kui ka NATO-s laiemalt, et robot võiks siiski osa relvajõudude ülesandeid üle võtta. Nad ei pea silmas üksnes roboti suuremat füüsilist vastupidavust vaid tehisarus nähakse ka sõjalise planeerimise assistenti. "Kui praegu on staapides operatsioonide planeerimine ajamahukas protsess, siis tehisaru võiks seda kiirendada. See oleks sõjalise jõu kordistaja. Mõnes mõttes käibki võidujooks, et kes suudab endale rutem tehisaru näol eelise luua," osutab Pekarev. 

Kuna inimlikku siseveendumust või sõjakavalust on masinale õpetada keeruline, on tulevikumärksõna värske doktori sõnul inimese ja masina koostöö. "Seda eelist tahavad NATO riigid saavutada nii-öelda massiarmee ees," ütleb ta. NATO panustab värske doktori sõnul targale sõjapidamisele. "Samas ollakse tõdemusel, et mehitamata sõjapidamise ulatuse ja läbipaistvuse osas on palju aspekte seni teadmata," tõdeb ta.

Just teadmatuse poolest on inimkond Pekarevi sõnul jõudnud tehisaruga samasse punkti, kuhu jõuti tuumapommi loomise järel teises maailmaõjas. Teisisõnu saab rääkida nn Oppenheimeri efektist: "Me veel väga täpselt ei tea, aga tunnetus on, et tehisaru relvastamine võib saada väga ohtlikuks. Tuumatehnoloogia arendamisel oli vähemalt eelis, et see oli teadusasutuste ja riigi käes. Nüüd toimub oluline osa tehisaru treenimisest Räniorus erarahastuse toel."

Vastuseta küsimused

Hüpoteetiliselt on Janar Pekarevi sõnul võimalik olukord, kus masin paneb toime sõjakuriteo ja vastutusele võtta pole kedagi. "Põhimõtteliselt, kui ei ole võimalik tuvastada, et isik teadis või asjaoludest teadlik olles pidi teadma ega rakendanud mõistlikke meetmeid, et takistada kuritegude toimepanekut, võib tekkida olukord, kus meil ei ole inimest, kellele süüd omistada," kirjeldab ta. Uuringutes omistati sellisel juhul vastutus pea kõigile osapooltele tarkvarainsenerist riigini. "Valdavalt jõuti ikkagi seisukohale, et vastutav saab olla sõjaväelane, kes annab käsu või tehisaru kasutab," meenutab Pekarev.

Küsimus taandub tema sõnul sellele, kas on tekkinud vajadus muuta humanitaarõigust või õnnestub veel kehtivat õigust tõlgendada. Kui masinad muutuvadki teatud otsustes autonoomseks, vajab kogu inimese ja masina suhe ümbermõtestamist. "Juba käivad diskussioonid võitleja tehisliku võimendamise üle. Ehk kui inimene saab endale tehisaru näol assistendi, tuleks sõjalise kordistaja ilmnemisel üle vaadata praeguse kombatandi õiguslikust staatusest tulenevad õigused ja kohustused. Tekiks n-ö kombatant+," sõnab värske doktor.

Igal uuendusel on värske doktori sõnul oma hind. Inimene peab alati arvestama, et uue tõhususe nimel tuleb milleski muus järele anda. "Kas tuleb järeleandmine turvalisuse arvelt või tuleb usalduse latti alla lasta," pakub ta. Teisisõnu võib inimene saada küll juurde uusi võimeid, ent ei pruugi enam täielikult mõista, kuidas tehisaru toimib.

Üleöö mõtlevad autonoomsed relvad Pekarevi sõnul siiski kasutusse ei tule ja väikses ringis nende kasutamist ei otsustata. "Kui tahta tehisaru ühiskonnas rohkem rakendada, peab ühiskond ise muutuma vastuvõtlikumaks," tõdeb ta. Pekarev ei pea silmas üksnes kaitseväge, vaid ka korrakaitset ja tervishoidu: "Kui diagnoos ja raviplaani koostamine delegeerida tehisarule siis nõnda eeldab ka algortimilise jõu kasutamine, et vastuseis ei oleks ühiskonnas suur."

Janar Pekarev kaitses sotsioloogia erialal doktoritöö "Military AI and autonomous weapon systems: an interdisciplinary exploration of ethical, legal, and sociological aspects" ("Sõjaline tehisintellekt ja autonoomsed relvasüsteemid: interdistsiplinaarne uurimus eetilistest, õiguslikest ja sotsioloogilistest aspektidest") 29. mail Tartu Ülikoolis. Tööd juhendas professor Veronika Kalmus Tartu Ülikoolist. Oponeeris kaasprofessor René Moelker Hollandi Kaitseväe Akadeemiast.