Röövikud tajuvad vaenlase lähedust elektrivälja abil
Elekter mängib loomade elus palju suuremat rolli kui me tavaliselt arvatagi oskame. Mõned mereelukad on võimelised andma teistele elektrilööki, mõned olendid tajuvad aga elektrivälja.
Nüüd on Inglise teadlased jaole saanud tõsiasjale, et ka sellised väikesed putukavastsed nagu liblikaröövikud saavad elektrist palju kasu.
Sam England ja Daniel Robert Bristoli Ülikoolist annavad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes teada oma katseist, mis osutavad, et vähemalt kolme liiki röövikud suudavad elektrivälja muutuste järgi teada saada vaenlase ligiolekust.
Elektrostaatiline väli on nähtus, mida looduses ikka ette tuleb. Ka ise võime seda käepäraste vahendite abil hõlpsasti tekitada, näiteks täispuhutud õhupalli riidelapiga hõõrudes.
Varasemad teadusuuringud on näidanud, et paljud loomad loovad enda ümber nõrga elektrivälja end lihtsalt liigutades. Palju on ka väiksemaid loomakesi nagu mesilased, kärbsed ja ämblikud, kes teatakse elektrivälja tajuvat.
England ja Robert tahtsid nüüd teada saada, kas leidub loomi, kes suudavad teiste loomade tehtud elektrivälja tajuda ja selle taju põhjal ka oma käitumist kujundada.
Selleks püüdsid nad üle 200 rööviku ja vaatasid, kuidas nad elektrostaatilisele väljale reageerisid. Katseröövikute seas oli kõigile hästi tuntud kirjusuvekuulutaja päevapaabusilma omi ja ka kahe ööliblika omi.
Röövikute keha on kaetud rohkete karvadega, mis võivad hästi toimida elektrivälja anduritena.
Röövikute looduslike vaenlaste seas on aga herilased, kellest England ja Robert lootsid, et nad kuuluvad oma liigutustega elektrivälja luua suutvate olendite sekka.
Nende katsed kinnipüütud liht-maaherilastega tõendasid, et just nii see ongi: herilaste tiivalöögid tekitasid täiesti mõõdetava tugevusega elektrivälja.
Röövikutele rakendasid England ja Robert aga tehislikku elektrivälja, mis oli herilaste omaga äravahetamiseni sarnane.
Selgus, et kõik kolm röövikuliiki reageerisid väljale väga selgelt: mõned koogutasid keha, teised tõmbusid kerra, justkui end ohu eest kaitstes. Mida rohkem tehislik elektriväli herilase omaga sarnanes, seda tundlikumalt röövikud sellele reageerisid.
Teadlased järeldavadki kõigest sellest, et liblikaröövikute karvadel on evolutsioonis välja kujunenud võime tunda herilaste, aga tõenäoliselt ka teiste looduslike vaenlaste liikumisest märku andvat elektrivälja.
