Ühtlasi on tegu esimese korraga, kui astronoomid suutsid JWST-ga määrata Päikesesüsteemist kümnete valgusaastate kaugusel asuva kivise planeedi atmosfääri ligikaudse koostise. Päikese-sarnase tähe ümber tiirleva planeedi läbimõõt on Maast umbes kaks korda suurem ja selle mass ületab Maa oma kaheksa korda.

Tehtud vaatluste põhjal moodustab atmosfääri paksus planeedi läbimõõdust paar protsenti. Tõenäoliselt leidub selles rohkelt süsihappe- ja vingugaasi. Samal ajal tiirleb see oma tähele kuus korda lähemal kui Maa Päikesele, mis muudab selle pinna teada-tuntud eluvormidele väljakannatamatult kuumaks.

Töörühmal õnnestus saada eksoplaneedi atmosfääri koostisest aimu tänu seda läbinud tähevalgusele. Gaasimolekulides neeldus osa infrapunavalgusest, jättes sellele ainulaadse sõrmejälje. Seniste vaatluste põhjal on astronoomide hinnangul küllaltki tõenäoline, et planeedi atmosfäär koosneb raskematest süsinikupõhistest gaasidest. Päris täpse koostise määramine võtab aga veel aega.

Astronoomid leidsid 55 Cancri e juba 2004. aastal. Toona kahtlustasid nad, et tegu Jupiteri-sarnase gaasihiiu tuumaga. Aastal 2011 näitasid aga Spitzeri kosmoseteleskoobiga tehtud vaatlused, et see on algselt arvatust märksa väiksem ja tihedam. Järgnevatel aastatel täheldasid astronoomid lisaks, et see on oodatust jahedam. Kahe toonase selgituse kohaselt oleks võinud seda ümbritseda õhuke aurustunud kivimitest koosnev või paksem raskematest, kuid lenduvamatest ühenditest koosnev atmosfäär.

Hiljutised JWST-ga tehtud vaatlused viitavad viimasele. Tähe läheduse tõttu põgeneb aga ilmselt gaasi järjest ilmaruumi. Gaasikadu võiks töörühma hinnangul aidata tasakaalustada planeeti katvast magmaookeanist immitsev gaas. Nõnda võiks planeedi lähem uurimine aidata mõista paremini Maa enda minevikku. Miljardite aastate eest kattis sarnane magmaookean seda vähemalt ühe korra.

Leidu kirjeldav uuring ilmus ajakirjas Nature.