Erik Puura: tuumajaama rajamise üle peaks korraldama referendumi
Tuumajaama mõju ühiskonnale on sedavõrd suur, et selle rajamise osas tuleks korraldada referendum, leiab keskkonnateadlane Erik Puura. Sarnaselt tuleb hinnata mitme külje pealt selle keskkonnamõju.
Puura rõhutas saates "Osoon", et tuumajaama rajamise küsimuses peaks saama kaasa rääkida kogu Eesti rahvas. "Ma arvan, et see ei ole ühe inimese arvamus. See ei ole ka tuhande inimese arvamus. Minu seisukoht on, et see peaks olema kogu Eesti rahva arvamus ja sellel teemal võiks toimuda referendum," ütles geoloog.
"See tähendab, et diskussioonid ja metsikud vaidlused seisavad ees nendel teemadel," lisas teadlane. Puura rõhutas, et Eestisse tuumajaama rajama hakates tuleb arvestada kõigega, mis sellega seondub. Lisaks tööstusobjektile endale on oluline nii see, kuidas sobib see looduskeskkonda, kui ka kohalike inimeste arvamus.
"Tuleb arvestada ka, et geoloogilised protsessid võivad kogu seda loogikat muuta ja keskkond võib alati mängida vingerpusse," selgitas Puura.
Tuumaenergia jalajälg
Tallinna Ülikooli ökoloog Mihkel Kangur märkis, et tuumaenergiat ei saa nimetada kliimaneutraalseks energiatootmisviisiks. "Tuumaenergia tootmisel ühe energiaühiku kohta eraldub küll sadu kordi vähem süsihappegaasi, kui näiteks fossiilsete kütuste põletamisel toodetava energia puhul, kuid ta on siiski kaks korda suurema CO2 intensiivsusega, kui näiteks taastuvenergiaallikatest tuulikud või päikeseenergia," ütles ta.
Keskkonnaühenduse Eesti Rohelise Liikumine energeetika- ja kliimaekspert Madis Vasser selgitas, et arvesse tuleks võtta kogu tootmise elukaart. "Kui me vaatame kogu tarneahelat alates tuumkütuse jaoks vajaliku uraani kaevandamisest, rikastamisest, transpordist, jaama ehitamisest ja lõpuks tuumajäätmete maha matmisest, siis kõik need protsessid on väga süsinukuintensiivsed," rääkis Vasser.
Tuumajaama ehitamist plaaniva Fermi Energia juhatuse liige Kalev Kallemets selgitas, et tuumaenergia CO2 jalajälg tuleneb kõige enam uraani rikastamisest. Kõigepealt tuleb maapõuest kaevandatud uraani kontsentratsiooni suurendada, et sellest saaks tuumkütust toota. See on pikk tööstuslik protsess.
"Tsentrifuugid (toim. tsentrifuugide abil eraldatakse uraaniühendist kütuse tootmiseks vajalikud uraani rasked isotoobid) pöörlevad kuude kaupa väga suurel kiirusel ja selle pöörlema panemiseks kulub väga palju elektrienergiat. See, kui süsinikintensiivne on see elektrienergia, määrab suuresti kogu tuumaenergeetika CO2 intensiivsuse," rääkis Kallemets.
"Kui me teame, et meil on täna kliimamuutuste leevendamisega kiire, siis peaks mõtlema, millised lahendused on selleks kiired ja millised võtavad kaua aega. Tuumaenergia on ennast ajalooliselt näidanud kui üks kõige aeglasem viis, kuidas jõuda madala süsinikuheitmega energiatootmiseni," leidis Vasser.
Tuumajaama soojusreostus
Elektri tootmisel suudetakse ära kasutada umbes kolmandik vabanevast energiast, ülejäänu läheb kaotsi. Sarnaselt soojuselektrijaamadega kasutab ka tuumajaam liigsoojuse jahutamiseks vett, mida hangitakse looduslikest veekogudest.
Eesti tuumajaama ühe võimaliku asukohana on välja pakutud Letipea küla piirkonda Lääne-Virumaal. "Töötava tuumajaama peamised keskkonnamõjud on seotud võimaliku soojusreostusega, Eesti variandi puhul me räägime merekeskkonnast," ütles Erik Puura.

Madis Vasser selgitas, et sageli asuvadki tuumajaamad merekallastel, kust juhitakse vesi nii jaama sisse kui ka lastakse pärast tagasi merre. "Sealt sisselasketorust tulevad läbi ka vee-elanikud. Kui palju ja kas neid on võimalik sellest kasutatavast veest väljas hoida? Me teame näiteks Rootsi näitel, et isegi väga kõrgete keskkonnastandardite juures jahvatatakse sealt miljoneid isendeid läbi," ütles ta.
"Kui see vesi on tuumajaamast läbi käinud, siis välja tuleb umbes kümme kraadi soojem vesi. Kui see lasta tagasi sinna elukeskkonda, siis see tekitab hoopis teistsugused tingimused, kui seal varem olid," lisas Vasser.
Mihkel Kangur tõi välja, et piirkondades, kus tuumajaama jahutusvett looduslikesse veekogudesse pumbatakse, tõuseb vee temperatuur 3–4 kraadi. "Ühele ökosüsteemile on see väga suur muutus. Selle ökosüsteemi looduslikud liigid ei pruugi seal enam hakkama saada. Sellised kohad on need allikad, kust hakkavad edukalt levima võõrliigid," ütles ta.
"Me võime kaasa tuua ökoloogilise katastroofi kui me saastame termiliselt looduslikke veekogusid," leidis Kangur.
Kalev Kallemetsa sõnul oleks kaasaegse tehnoloogia juures see jääksoojuse mõju väiksem. Ta nõustus aga, et Soome ja Rootsi näitel, kus jahutusvett juhitakse merre, on leidnud kinnitust, et paljudele loomadele soe vesi meeldib.
Tuumajäätmete saatus
Mihkel Kangur märkis, et tuumaenergia tootmisega kaasnevatest võimalikest keskkonnamõjudest on kõige ohtlikum jäätmetega ümberkäimine.
"Tuumajäätmed on väga oluline radioaktiivse kiirguse allikas. See on midagi sellist, mida me ei taju, kuid see mõjutab meie tervist DNA tasemel. See põhjustab muutuseid, mis on meile ohtlikud ja mitte ainult inimestele – need on ohtlikud kõikidele loomadele, taimedele, seentele," ütles ta.
"Kõige suurem osa tuumajäätmetest on madala radioaktiivsuse astmega, mis on tarbeesemed, tööliste riided jms. Siis on keskastme jäätmed, mis on näiteks jaama enda osad, mis ühel hetkel muutuvad radioaktiivseks. Väike osa väga kõrge radioaktiivsusega jäätmeid, mis on kasutatud tuumkütus, millega peab tegelema kõige pikemas vaates ja mis on kõige kulukam," selgitas Madis Vasser.
Kalev Kallemets tutvustas radioaktiivsete jäätmete jahutamise protsessi. "Kõigepealt hoiustatakse kasutatud tuumkütus reaktori kõrval basseinis umbes seitse või kümme aastat, selleks, et ta muutuks jahedamaks ja ei oleks nii aktiivne. Seejärel hoitakse seda veel kuivjahutuses või ka veebasseinides aastakümnete jooksul," rääkis ta. Ta leidis, et seetõttu ei ole ka lõppladustuspaiga leidmisega kiiret.
Lõppladustuspaik peab tagama turvalise jäätmete hoiustamise võimaluse 100 000 aastaks. "Kui küsida, kas kusagil maailmas on olemas töötav tuumajäätmete lõppladustuspaik, siis korrektne vastus on, et ei ole," märkis Vasser.
"Soome on sellele kõige lähemal. Nad on juba 60 aastat seda protsessi ajanud, et selleks sobiv koht leida ja sellel ei ole veel tegevusluba," lisas ta. "Isegi kui see protsess on läbi tehtud, siis see võtab vastu kahe Soome tuumajaama jäätmed ja ei ole loota, et Eesti või ka ülejäänud Soome tuumajaamad saaks oma jäätmed sinna panna," ütles Vasser.
"Kolm protsenti nendest jäätmetest on sellised, mille ohutuks muutumise aeg on kümnetes või sadades tuhandetes aastates. See on meie jaoks hoomamatu ajaperiood," rääkis Kangur.
"Kui meie kultuur on tekkinud kusagil mõnikümmend tuhat aastat tagasi ja meil on 5000 aastat vanu kirjalikke allikaid, mida me ei oska täna lugeda, siis kuidas me loome sellise süsteemi, et 10 000 aasta pärast tegutsevad inimesed või kultuurid mõistaksid, et siia on maetud mingisugused sellised materjalid, mida oleks parem mitte torkida," selgitas ta.
"Me peame selle looma nii ohutuks kõikide jääaegade suhtes, aga ka kõikide inimlike rumaluste ja ahnuste suhtes," ütles Kangur.
"Geoloogina võin väita, et Eesti aluskord on selline, et vähemalt minu hinnangul neid ladestuskohti meil leitaks," ütles Erik Puura: "Jällegi, tõenäoliselt see tähendab minekut kuhugi uude looduslikku piirkonda ja samad küsimused seisavad ees – milline on loodus, kes seal elavad – seda kõike on vaja hinnata ja uurida."
Kalev Kallemets ütles, et kuigi tuumajaama rajamise üle on vara otsustada, siis tema hinnangul võiks juba praegu anda selleks võimaluse tulevikus. "Et me alustaks asjakohaseid planeeringuid ja tegevusi selleks, et tulevikus meil oleks võimalik selle rajamise üle otsustada. See kliimavajadus, meie üldine elektrienergiavajadus ja vajadus stabiilse hinnaga energia järgi – see kindlasti tulevikus ei vähene," selgitas Kallemets
"Sellise energiaallika loomine on potentsiaalselt liikumine vales suunas, vastassuunas sellele, kuhu me liikuma peaksime," ütles Mihkel Kangur.
"Me peame otsima praegu energia kokkuhoidmise võimalusi, vähendama enda energiatarbimist ja energiaintensiivsust majanduses ja liikuma märgatavalt hajusamate tootmisviiside poole. Seetõttu mina ei oska toetada tuumajaama, liiatigi veel seetõttu, et ma ei tea millisest tehnoloogiast täpselt räägitakse," leidis ökoloog.
"Meie suur prioriteet on kliimamuutuste leevendamine. Tuumaenergia on end näidanud kui üks kõige aeglasemaid viise, kuidas seda teha ja samal ajal on tuumareaktor kliimamuutuste kontekstis ise väga suur probleem," lisas Madis Vasser.
"Kui me vaatame ka ajalist perspektiivi selles mõttes, et võib-olla tuumajaam tuleb ja see annaks meile 30–50 aastat elektrit, aga tuumajäätmetega peame tegelema 100 000 aastat, siis mulle tundub see üsna vastutustundetu valik, mida teha," ütles ta.
Kuula ka Vikeraadio "Ökoskoobis" kõlanud Erik Puura intervjuud täies mahus alates 28.30-st.
Toimetaja: Marit Valk, Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Osoon"