Progressi peetakse üldiselt universaalselt heaks ja kasulikuks nähtuseks. Lähedalt vaadates või pigem kogedes tunnistatakse, et uus on enamasti vanast parem, st progressiivsem. Arusaadavalt ei pea kõik uus alati õnnestuma. Nõnda leiab palju näiteid, kui uut ei peeta vanast paremaks. Suuremas ajaraamis eelistatakse aga uut vanale, andes aru, et vahepeal võis leida aset õpetlikke komistusi.

See omakorda tõstatab küsimuse hea ja halva tasakaalust. Aastakümneid tehnoloogia arengut mõtestanud Kevin Kelly pakkus välja mõiste protopia. Selle sisuks on utoopiale ja düstoopiale vastanduv progressiivne tulevikunägemus. Maailm pole täiuslik ega ka katastroofiliselt vigane, leiab Kelly ja soovitab senist aja kulgu vaadata läbi järk-järguliste täiustuste, milles iga päev on eelmisest pisut parem. Arengusammud on väikesed, aga pidevad. Nendega kaasnevad uudsed probleemid, aga bilanss on positiivsete muutuste kasuks. Kelly ennustab sama jätkumise tulemusel parema ühiskonna saabumist.

Ta pakub oma väidete õigsuse proovile panekuks mõelda, kas inimesed tahaksid elada näiteks poole sajandi taguses maailmas või tundub tänapäevane elu ja selle korraldus, hoolimata kaasuvatest probleemidest, ikkagi eelistatavamana. Talle teadaolevalt peetakse praegust ajajärku etemaks. Selles on kindlasti üksjagu tõtt pelgalt inimeste vaimsete ja psüühiliste omaduste tõttu.

Evolutsiooni valikuprotsess pidas kasulikuks hoida inimestes teatud käitumuslikke algoritme. Näiteks optimismi, et tulevikus juhtub häid asju ja see toidab julgust hommikul voodist tõusta ja midagi teha, uskudes päeva õnnestumisse. Arusaam tuleviku parandamise võimalusest toidab omakorda inimestele omast lootust. Sellest kasvab välja idee nähtamatule õiguste ja moraali seoste võrgustikule rajanev inimese agentsusest, kus tema võimuses on teadlikult sooritada tulevikku mõjutavaid tegevusi.

Kõige taustal toimetab uudishimu ning soov maailma uurida ja seda tundma õppida. Kuigi selle sama õppimise tulemusel on kultuurilikku jäädvustunud ütlus kassi tapnud uudishimust. Selles peituv hoiatus kutsub üles püsima teatud piirides. Sellega seoses peab ära märkima inimese vastupidavust, suutlikkust raskustest taastuda, muutustega kohaneda ja vaatamata tagasilöökidele teha jätkuvalt edusamme.

Ent just uudishimu ajendab küsima, mida inimesed teeksid kui tehnoloogia lahendab kõik nende vajadused. Küsimuse tõstatas superintellekti ja inimkonna tuleviku käsitluste ning simulatsiooni argumendi analüüside poolest tuntud ja hinnatud filosoof Nick Bostrom oma hiljutises raamatus "Deep Utopia". Oxfordi ülikoolis töötav rootslane esitab küsimuse, mis saab kui tehisintellekt õnnestub. Raamatu alapealkirjaks on "elu ja tähendus ära lahendatud maailmas".

Võiks arvata, et siis on kõik väga hästi. See on aga vaid üks ja ilmselt mitte kuigi hästi läbi mõeldud arvamus. Keegi ei tea ju, milliseks tulevik kujuneb. Küll aga oskavad kõik mõtelda. Selleks tegevuseks pakub filosoof abi. Seoses tulevikule mõtlemise ja võib-olla millegi ettenägemisega pakub pelgalt raamatu sisukord omapärase vihje.

Enam kui 500-leheküljeline teos koosneb kuuest suurest peatükist. Kõik algab esmaspäevaga ja lõppeb laupäeval. Küllaltki tähenduslik on pühapäeva puudumine. Peatükid sisaldavad arvukaid elulisi stsenaariume, mille võimalikkusele mõtlemine ongi autori eesmärk. Seda toetavad sokraatilised dialoogid, milles Boström püüab vastata läbi väljamõeldud tegelaskujude nähtamatu lugeja võimalikele küsimustele.

Seda on juba paljud saanud ka teha. Olgu näitena traditsioon, milles raamatu tagumisele kaanele jäädvustatakse käsikirja lugenud tuntud tegelaste kommentaarid ja hinnangud. Nende seast võib esile tuua Elon Muski paljutähenduslikult kokkusurutud tsitaadi "Yeah".

Kulutamata liiga palju energiat Muski tõlgendusele, väärib vabaks jäävast panustada osa, otsimaks vastust küsimusele, milline on elu kui kõik on ära lahendatud. Milles seisneb inimese väärtus, kui ta ei tee tööd? Kuidas korraldada elu, kui kõigele seni raami loonud turumajandus lakkab toimimast, sest inimestel pole enam mida turule pakkuda? Mis saab lapsevanemate rollist, kui selgub, et TI on lapse arengu ja heaolu jaoks eelistatavam kasvataja? Mis saab inimsuhetest, kui masin osutub emotsionaalselt kohanemisvõimelisemaks?

Vahest loodab keegi hakata lauljaks või kunstnikuks, pakkudes oma loomingut teistele inimestele. Miks peaks keegi seda aga soovima, kui TI teeb kõike inimesest paremini jne?

Utoopia pole uus mõte. Sõnagi pärineb sajandite tagant. Praegu loodav utoopia võib osutuda varasemast kõikehaaravamaks, kui vaid sellele mõtelda. Väljakutsed ei asu siiski utoopias, vaid reaalsuses. Ehk teel, mis meid ees ootab, peame tegema reaalseid valikuid. Nendega kohtumist aitab utoopiaanalüüs ette näha.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".