Täielik päikesevarjutus tekib tänu juhuste kokkulangevusele. Kuu tiirleb Maast täpselt nii kaugel, et Päikese keskme eest möödudes see aeg-ajalt täielikult varjata. Päev muutub selle ajal piisavalt pimedaks, et näiteks mesilased lõpetavad oma korjelennud. Keskmiselt näeb täielikku päikesevarjutust kusagil maailmas iga 18 kuu tagant. Selle samas kohas silmamiseks peab ootama tavaliselt aga 375 aastat, Eestis 2126. aasta oktoobrini.

Sel korral said täielikku päikesevarjutust nautida eeskätt Põhja-Ameerika idaosa elanikud, kus liigub üle maa kuni 198 kilomeetri laiune vari. Kuna Kuu jõudis oma teekonnal pühapäeval eile Maale kõige lähemasse punkti, oli selle näiv suurus varjutuse ajal keskmisest 5,5 protsenti suurem.

Soodsate ilmaolude korral võinuksnäha täielikku päikesevarjutust 31,5 miljonit kohalikku, kellele lisandusid turistid. Nende huvi oli seekord sedavõrd suur, et varju teekonda sai kaardistada majutusasutuste täituvuse alusel. Kõige pikemalt said täielikku päikesevarjutust näha Mehhikos asuva Torreóni linna elanikud, kus kestab see neli minutit ja 28 sekundit. Enamikes teistes kohtades jäi selle kestvus kolme ja nelja minuti vahele.

Täisvari langes Maale esimest korda Eesti aja järgi kell 19.39 Vaikse ookeani idaosas ja tõusus kell 22.55 Gröönimaast kagus.

Täielikud päikesevarjutused pakuvad lisaks silmailule huvi ka teadlastele. Tähe eredus muudab tavaliselt päikesekrooni maapealsete vahenditega uurimise äärmiselt raskeks. Muu hulgas aitavad taolised vaatlused paremat aimu saada nii päikesetuule tekkimisest kui ka sellest, miks on päikesekroon tähe pinnast suurusjärkude võrra kuumem. Kuna Päike on jõudnud ka oma aktiivsustsükli tipu lähendab, suurendab see võimalust samal ajal massipursete nägemiseks.

Harrastusteadlased lootsid aga näiteks ulatusliku vaatluskampaaniaga paremini aru saada, kuidas mõjutab päike Maa ionosfääri. Planeedi pinnast umbes 70 kilomeetri kõrguselt algav laetud osakeste rikas kiht aitab raadiolainetel kaugemale levida.