Kahnemani kuulsaim teos on "Kiire ja aeglane mõtlemine". Seal väitis autor, et inimeste käitumine ei põhine mitte ratsionaalsetel otsustusprotsessidel, vaid enamasti hoopis vaistul. Kahnemani lahkumist kinnitas Princetoni Ülikool, kus Iisraeli-Ameerika akadeemik töötas kuni surmani, vahendavad Guardian ja AP.

2002. aastal võitis Kahneman Nobeli majanduspreemia. Sellega tunnustati tema psühholoogia ja majanduseteaduste alast uurimistööd.

Kahneman ja tema kauaaegne kolleeg Amos Tversky kujundasid ümber majandusteaduste valdkonna, lükates ümber varem majandusteadlaste seas levinud seisukoha, mille järgi on inimesed ratsionaalsed tegutsejad, kes suudavad oma valikuid hinnata selgelt. Kahnemani ja Tseversky uurimused näitasid, et kuigi inimeste otsused on tihti etteaimatavad, kujundavad neid peale ratsionaalsete kaalutluste pinnaalused veidrused (subterranean quirks) ja vaimsed otseteed, mis võivad inimeste mõtteid ebaratsionaalselt moonutada.

Kahneman ja Tversky alustasid otsustusprotsesside uurimist 1974. aastal. Üks nende esimesi teese oli, et inimesed reageerivad palju intensiivsemalt kaotustele kui samaväärsetele võitudele. Tänapäeval kirjeldatakse seda "kahjumikartlikkuse" mõistega. See selgitab, miks eelistavad inimesed otsuste tegemisel valikuid, mis säilitavad olemasolevat olukorda.

Lisaks arendas duo välja riskivalikute teooria, mida nimetatakse "prospektiteooriaks". Selle järgi kipuvad inimesed olema riskikartlikud siis, kui riskiga kaasnevad panused on suured, ning riskialtid, kui panused on väikesed.

Nendega võrreldavalt tuntud psühholoogiaprofessor Steven Pinker on nimetanud Kahnemani "maailma kõige mõjukamaks elavate kirjas psühholoogiks".