"Tänavune merejää tekkis ikka suhteliselt varakult – detsembris, jaanuaris. Kuigi veebruar oli keskmisest märgatavalt soojem, polnud siiski piisavalt päikest, mis jääd sulataks. Märtsis on tulnud nüüd ka pisut külma, mis merejääd võib-olla isegi kasvatas. Seda jääd on ikkagi praeguseni päris märgatavalt," ütles Jüssi ERR-ile.

Kuigi enamik hülgeid on nüüdseks juba sündinud, pole Jüssi sõnul poegimishooaeg veel läbi. Hüljeste jaoks ongi parim talv just selline, kus esineb palju jääd ja lund.

"Lumerohkus on eriti oluline just viigerhüljestele. Nemad teevad lume või rüsijää sisse koopaid ja poegivad seal nagu karud. Hallhülged eelistavad pigem triivivat jääd või lesida avavee ja jääplaatide serval. Sellistesse kinnistesse kohtadesse, kus hanged võivad tekkida, nad pigem ei lähe," sõnas mereteadlane.

Lume- ja jäärohked talved on Jüssi sõnul Eestis paraku kaunis haruldaseks jäänud. Isegi tänavune talv polnud lume ja jää hulga poolest tema hinnangul parimate killast. "Kui vaadata viimase 10–15 aasta talvesid, siis lume- ja jäärohkeid aastaid võib ühe käe sõrmedel kokku lugeda. 2020. aastal merejääd ei tekkinudki. Hallhüljest see nii palju ei puuduta, tema saab ka maismaal poegimisega hakkama," täheldas ta.

Läänemere hallhüljeste kuldaeg

Vaatamata viimaste aastate soojadele talvedele läheb hallhüljestel Ivar Jüssi sõnul väga hästi. Möödunud sügisel registreeriti Eestis 6324 hallhüljest, mis on viimase 30 aasta parim tulemus. Näiteks 1999. aastal loendati Eestis vaid 1500 isendit. 1980. aastate madalseisu ajal arvati kogu Läänemere peale kokku olevat kusagil 5000 hallhüljest. Viigerhülgeid ei ela loenduste põhjal Eesti merealal praegu aga rohkem kui 1500.

Jüssi sõnul on hallhülged elupaikade valikul viigerhülgest märksa paindlikumad. Nad suudavad edukalt poegida ka avameresaartel, laidudel ja randadel. Viigerhülged maismaal ei poegi.

"Viigritel on hoopis teistsugune käitumine kui hallhüljestel, sest nemad oma poegi üldiselt ei kaitse. Kui on mingisugune oht, siis nad põgenevad, olgu selleks siis kotkas, rebane või juhuslik kalamees, kes koopa lähedusse sattub," märkis teadlane.

"Poegade mahajätmise kohastumus on tekkinud neil Arktikas, kust nad meile ka tulnud on. Mis sa selle jääkaruga ikka võitled, ta jääb ju alati peale. Seetõttu vajabki viiger palju lund ja jääd. Kui pojad on koobastes, siis ei leia kiskjad neid nii lihtsalt üles," lisas Jüssi.

Hallhülged on viigrist märksa suuremad ja kaitsevad vajadusel ka oma poegi. See, et kiskjad hallhülge poja tapavad, on Jüssi hinnangul pigem harv juhus. "Viigripoeg on samas sündides väga pisike, võib-olla natukene suurem kui kass ja vabas õhus kiskjatele kerge saak."

Mereteadlane Urmas Lips ütles hiljuti "Ökoskoobile", et viigerhülge olukord on aasta-aastalt halvenenud ning see on otseses seoses kliimamuutusega. "Neil ei ole talviti enam jääd, kus nad saaksid poegida-paljuneda," sõnas ta.