Kui ühe loenduse põhjal suuri järeldusi teha ei saa, siis pikemaajalist trendi vaadates võib Jüssi sõnul öelda, et hallhülge arvukus on tõsnud. "Kui me alustasime 1999. aastal [...] kusagil 1500 looma pealt ja praegu oleme 6300 peal, siis see ikkagi näitab, et asurkonnal läheb hästi," märkis ta saates "Terevisioon".

Kui varem eeldas hülgeloendus pikka paadisõitu ja binokliga vaatamist, siis tänapäeval käib see Jüssi sõnul kiiremini. "Praegu lendame lennukiga kuni kolm korda põhilised lesilad läbi. Teeme lennuki pealt pildid. Pärast kodus on aega piltide pealt hülgeid ükshaaval kokku lugeda," kirjeldas ta.

Hallhülgel läheb hästi, kuna Jüssi sõnul on tegu suhteliselt paindliku liigiga, kes kannatab hästi keskkonnakõikumisi. Erinevalt viigerhülgest saab liik sigida maismaal ning merebioloogi sõnul ei paista hallhülgel puudust olevat ka toidust ja elupaikadest. "Ta on saanud üle oma madalseisust, mis oli 1980. aastatel, kui üleüldse kogu Läänemeres arvati olevat 5000 hallhüljest," osutas ta.

Kõik Läänemere hallhülged moodustavad Jüssi sõnul ühe asurkonna, sest liik rändab vabalt ringi kogu Läänemeres. "Võib vabalt olla, et üks päev on ta Eestis, teine päev Rootsis, järgmine Soomes. Taani hülged on käinud Eestis sigimas, nii et see on ainult üks väike lomp tema jaoks," arutles ta.

Varem või hiljem tuleb liigi arvukuse tõusus siiski piir ette. Jüssi sõnul saab meri nii-öelda täis: "Mitte, et siia füüsiliselt hülgeid ei mahu, vaid neid mõjutab ikkagi toidubaas ning ruumiliselt sigimispaikade arv ja olemasolu." Kas piir tuli ette, selgub merebioloogi sõnul tagantjärele, kui andmetest on näha, et arvukus ei ole viie-kuue aasta jooksul muutunud.

Kes soovib hallhüljest oma silmaga näha, peaks neid eeskätt otsima Läänesaartelt. Siiski võib liiki silmata mujalgi, kas või Pirita sadamas. "Suure tõenäosusega võite isegi Pirita jõesuudmes näha hallhüljest. Sügiseti nad hulguvad mööda sadamaid ja ranna lähedal üsna palju," selgitas Jüssi.