Vurrud aitasid saaki leida juba hüljeste kaugetel eellastel
Vurrud on hüljestele tähtsad, sest just nende pikkade tundlike karvade abil tajuvad hülged väikesi veevõbinaid, mis osutavad sogaseski vees, kus on ja kuhu liigub nende saakloom.
Nüüd on teadlased avastanud, et juba hüljeste eellased, kes meenutasid välimuselt ehk pigem saarmast, kasutasid juba 23 miljonit aastat tagasi vurre samal otstarbel — saagi tuvastamiseks ja vee all orienteerumiseks.
Hüljeste eellasliik Potamotherium valletoni tegutses ja pidas jahti mageveekogudes, mitte meres, nagu tänapäeva hülged.
Seniajani on teadlastele jäänud mõnevõrra ebaselgeks, millal täpselt võisid hülged oma evolutsioonis jõuda vurrude kasutamiseni saagipüügil.
Alexandra van der Geer Hollandis Leidenis asuvast elurikkuskeskusest Naturalis ja ta kolleegid Kreekast, Itaaliast ja Rootsist võrdlesid Potamotheriumi ja teiste lihatoiduliste loomade kolju ehitust. Võrdlusmaterjaliks olid kuue välja surnud liigi ja 31 tänapäeval elava liigi koljud. Kolju ehituse põhjal tegid teadlased järeldusi aju ehituse kohta.
Sealt edasi järeldavad nad nüüd ajakirjas Communications Biology, et ajupiirkond, mis teatakse tegelevat vurrudelt saabuvate signaalide töötlemisega, oli Potamotheriumil enam-vähem sama suur kui teistel hüljeste vanematel sugulastel, aga ka meie aja saarmal ja muudel poolveelise eluviisiga imetajatel, kes samuti vurrude abil oma ümbruses orienteeruvad.
Nende loomadega võrreldes, kelle jaoks vurrud nii tähtsad ei ole, oli Potamotheriumil see ajupiirkond aga suurem.
Nii ongi arvata, et tõsine vurrukasutus kujunes välja juba hüljeste kaugetel esivanematel mitukümmend miljonit aastat tagasi.
Uus teadmisekilluke aitab teadlastel paremini mõista, kuidas on kulgenud hüljeste areng ja maalt üha enam vette kolimine.
