Komeedid tarnivad elumolekule hästi just tihedates planeedisüsteemides
Kuidas sattusid elu tekkeks vajalikud molekulid Maale? Ühe levinud arusaama järgi ei tekkinud nad kõik tekkinud siin, vaid komeedid tõid nad mujalt.
Aga kui nii, siis võib ju arvata, et samamoodi võivad elumolekulid komeetidega levida ka muudes planeedisüsteemides peale meie Päikesesüsteemi.
Rühm Briti teadlasi on nüüd välja nuputanud, millistel tingimustel saaksid komeedid seesugust levitustööd kõige tõhusamalt teha.
Richard Anslow ja ta kolleegid Cambridge'i Ülikoolist kirjutavad Kuningliku Seltsi toimetistes, et orgaanilise aine edukaks veoks ei tohi komeet liikuda kiiremini kui umbes 15 kilomeetrit sekundis, muidu lagunevad tähtsad molekulid kõrge temperatuuri tõttu atmosfääri sisenemisel.
Planeedisüsteemid, mille puhul jääb komeetide kiirus kõige tõenäolisemalt õigesse vahemikku, on niiöelda hernesupi tüüpi süsteemid. See tähendab, süsteemid, kus hulk planeete tiirleb tähe ümber tihedalt troppis koos.
Sellises süsteemis võiksid komeedid kergesti planeedilt planeedile põrkuda, võttes seejuures kiirust maha.
Anslow ja ta kaaslaste väitel tasuks just sedasorti planeedisüsteemidest otsida võimalikke eluvorme — juhul muidugi, kui komeetide roll elu tekkel oluline on.
Päikesesüsteemi komeetidest ja asteroididest on teada, et neil leidub terve rida eluks vajalikke molekule. Näiteks asteroid Ryugult Maale toodud proovid on leitud sisaldavat aminohappeid ja vitamiin B3.
Kui komeet selliste ainetega planeedile kukub ja need ained säilivad, siis võib komeedi kraatris kujuneda soodne keskkond edasistes põnevateks reaktsioonideks nende ainete vahel, sammukesteks olendite tekke suunas.
Anslow ja ta kolleegid jõudsid oma tulemusele võimalike plandeedisüsteemide matemaatilise mudeldamise põhjal.
Nad väidavad muu hulgas, et teiste planeetide lähedus on eriti tähtis just väikese massiga tähe ümber asuvates süsteemides, sest seal kipuvad komeetide kiirused muidu liiga suured olema.
