Island on kuulutanud välja eriolukorra ning evakueerinud Reykjanesi poolsaarel paikneva mõne tuhande elanikuga Grindaviki kalurilinna. Olgu öeldud, et väikelinn paikneb kõigest 15 kilomeetri kaugusel Keflaviki rahvusvahelisest lennujaamast ja mõnekümne kilomeetri kaugusel pealinnast Reykjavikist. Islandi meteoroloogiaameti teatel on märkimisväärne tõenäosus võimalikuks vulkaanipurskeks ning tõenäosus on alates pühapäevast ainult kasvanud.

Alates 2021. aastast on Islandil toimunud vulkaaniline purse peaaegu iga 12 kuu järel. Enne 2021. aastast polnud Reykjanesi poolsaarel toimunud vulkaanilist tegevust juba üle 800 aasta. Praeguseks on piirkonnas toimunud viimastel aastatel aga mitu vulkaanipurset. Islandil on kokku 32 aktiivset vulkaani ja saar saar paikneb Põhja-Ameerika ja Euraasia laamade piirialal, mis pidevalt lõheneb laamade üksteisest eemaldumise tõttu.

"Kui keegi ütleb sõna vulkaan, siis tuleb enamasti pähe mõni kõrge mägi nagu Etna, aga see ei pruugi sugugi nii olla. Reykajnesi piirkonna vulkaaniline süsteem kujutab endast ridamisi piklike lõhesid ja pragusid maapinnas. Laamade liikumise tõttu on tegu venituskeskkonnaga. Ameerika laam liigub tinglikult lääne pole ja Euraasia laam ida poole. Nii ongi maasügavusest kerkival sulanud kivimil lihtne mööda pragusid üles tulla," ütles Soosalu ERR-ile.

Rahutu ajajärk võib kesta sadu aastaid

Kui Reykjanesi poolsaar viimane kord üle 800 aasta tagasi vulkaaniliselt aktiivseks muutus, kestis see Soosalu sõnul mitukümmend aastat. "Üks lõhede süsteem avanes, laava purskas välja, siis jäi taas vaikses. Samal ajal võis juba avaneda mõni teine lähedal paiknev süsteem. Nad on kõik üksteisega seotud ja neil on keerulised koosmõjud," märkis Soosalu.

"Minu Islandi kolleegid ja ka mina arvame, et Islandil on alanud geoloogiliselt põnev aeg, kuigi kohalike jaoks on see ilmselt ka üpris närvesööv. On käivitunud vulkaaniliselt aktiivne periood, mis võib kesta veel mitukümmend aastat ja võib-olla isegi paarsada aastat. See tähendab, et aegajalt hakkavadki käima maavärinad ning lõhed maapinnas purskavad laavat," tõdes seismoloog.

Grindaviki ümbruses tuleb magma Soosalu sõnal väga sügavalt maapinnast, kusagil 15 kilomeetri sügavuselt ning tungib ülespoole. "Tavaolukorras see sulanud materjal eriti ei liigu ning maakoor on rahulik. Nüüd kui magma hakkab sügavalt üles kerkima, tekitab see maakoores suuri pingeid. Maavärinad, mille magnituud on kuni viis ja natukene rohkemgi, kajastavad seda, et maakoor sätib ennast ümber, kuna sulas olekus kivim tahab sügavustest kangesti ülespoole pressida," selgitas ta.

Mõnevõrra sarnast pilti võis Soosalu sõnul täheldada ka Grindavikist lääne pool 2021. 2022. ja ka 2023. aastal, kui samuti hakkasid suured maavärinad väga tihedalt toimuma. Lõpuks toimuski lõhepurse. "Praegu ongi näha, et need suured maavärinad on hakanud vaibuma. See võib hea märk olla, aga võib ka hoopis väga halb sõnum olla," tõi teadlane välja.

Pahaendeline vaikus

Maavärinad on nüüdseks sisuliselt vaibunud ja Soosalu hinnangul võib kogu asi sellega piirduda. "Kui maavärinaid enam ei toimu, siis on maakoor kohanenud uue olukorraga. See võib tähendada, et sügavustest kerkiv magma on enda energia ära kulutanud ja tardub lihtsalt kusagil seal mõne kilomeetri sügavusel," täheldas Soosalu. Samas võib see tema sõnul tähendada ka peatset purset.

"Islandi kolleeg rääkis, et praeguste variantide järgi rahuneb kas kõik maha või avaneb hoopis pikk lõhe ja hakkab purskama. Islandi teadlased on visandanud umbes 15 kilomeetri pikkuse magmakanali ehk daiki, mis tõenäoliselt aktiveerub mõnest kohast mitme kilomeetri pikkusel lõigul. Tekkinud praost väljub magma mitme kilomeetri sügavuselt," lisas ta.

Purse ise toimub õhukese ribana, sest lõhe oleks vaid meeter või kaks lai. "Kui me torkame vaimusilmas A4 paberi vastu maad, siis saab üsna hea ettekujutuse. Sulanud materjal väljubki õhukese lehena: hästi pikk ja kõrge, aga samas väga õhuke," täpsustas vulkanoloog.

Alguses purskab lõhe kogu enda pikkuses, kuid varem või hiljem koondub laava väljumine üksikutesse kohtadesse, kus moodustuvad kraatrid. "Kui hästi läheb, siis purset ei tulegi. Kui peaaegu hästi läheb, siis tuleb purse, aga lõhe avaneb kusagil põhjaosas kõnnumaal, kus laaval on ruumi vabalt voolata. Kui läheb aga halvasti, siis avaneb lõhe otse Grindavikis ning laava purskab linna vahele," tõi Soosalu näiteid.

Teine halb stsenaarium on tema sõnul see, kui lõhe avaneb merre. "Maavärinate aktiivsus ulatus kaartide järgi mereni. Sellisel juhul kohtub 1200-kraadine vedel laava jäise mereveega ja tekivad plahvatused. Sügavas vees on need plahvatused summutatud, aga madalas rannavees vägagi tugevad. Plahvatustest mitte kuigi kaugel paikneb aga rahvusvaheline lennujaam."

Lennujaama ohustaks plahvatused eelkõige õhku paisatud tuha ja muu peenmaterjali näol, mis võib lennuliiklust segada. "Sellisel juhul tulebki ümberkaudses piirkonnas lihtsalt plahvatustega arvestada ning lennuliiklust vajadusel ümber korraldada. Kindlasti ei saa see olema nagu 2010. aasta Eyjafjallajökulli purse. Mingit 10-kilomeetrist tuhapilve ei teki," täpsustas teadlane.

Mürkgaaside oht

Ühe positiivse küljena tõigi Soosalu välja, et taolised mõrad purskavad suhteliselt rahulikult. "Kui ta just vette ei purska, siis kulgeb see suhteliselt rahulikult. Materjal on hästi kuum, väga voolav, aga samas mitte kuigi kiire vooluga. Sellise laavavoolu eest jõuab ära minna küll. Kui ta juba voolama hakkab, siis on ta etteaimatav ja seda saab arvutiga modelleerida. Maastiku kuju määrab laava liikumise suuna," tõi ta välja.

Vaatamata hästi käituvale laavale kaasnevad purskega paraku ka mitmesugused mürgised gaasid, mis ümbritsevat piirkonda ohustavad. "Seal hakkab vabanema palju mürgiseid gaase. Süsihappegaas, vingugaas ja igasugused väävliühendid. Seetõttu tuleb ka ilmal ja tuule suunal silma peal hoida. Kui lõhest väljub suurtes kogustes väävligaase, võib see ümberkaudsetele asulatele keskkonnaohuks muutuda. Võib tulla näiteks korraldus, et inimesed peavad kodudes püsima," selgitas Soosalu.

Samuti püüavad teadlased ennustada väljutatava laava kogust. Selleks tehakse satelliidipiltidega GPS-mõõtmised ja vaadatakse, kui palju maapind kerkib. "Tänapäeval saab mudeldada, kui suur kogus sulanud materjali seal sügavustes on. See ei purska kunagi kõik välja, valdav osa jääb ikkagi maa sisse, aga me saame mingi tingliku väärtuse, kui palju laavat oodata võib," võttis Soosalu kokku.