Kuigi inimestele endile võib õhtul voodisse heites tunduda, et nad kaotavad järgnevaks kaheksaks tunniks teadvuse, on uneuurijatele viimastel kümnenditel avanenud pilt märka mitmetahulisem. Magajad pole neid ümbritsevast keskkonnast täielikult ära lõigatud. Muu hulgas on teadlased viimasel kümnendil näidanud, et inimesed suudavad piiratud määral une ajal õppida. Teistes katsetes on nad aga näidanud, et mõned kirkaid unenägusid nägevad magajad suudavad reageerida mõningatele uurijate palvetele ja vastata nende küsimustele.

Pariisi ajuinstituudi käitumisteadlast Delphine Oudiette'i hakkas kolleegidega huvitama, kas millekski selliseks on võimelised inimesed, kes oma unenägusid juhtida ei suuda. Selles selguse saamiseks tegi töörühm katseid 22 vabatahtlikuga. Võrdlusmomendi loomiseks uurisid nad ka 27 narkolepsia diagnoosi saanud patsienti, kes kalduvad küll päeval unisemad olema, kuid näevad elanikkonna keskmisest sagedamini kirkaid unenägusid.

Uuringust tuli välja, et mõlemad katserühmad reageerisid teadlastele enam-vähem sama sageli. Keskeltläbi naeratasid või kortsutasid nad kulmu 70 protsendi palvete peale. Seejuures juhtus seda sagedamini REM-unes ehk kiirete silmaliigutuste faasis. Ehkki tüüpiliselt püsib keha selles unefaasis silmamunade liikumise kõrvale jättes täiesti liikumatuna, on inimeste aju sel ajal äärmisel aktiivne.

Tulemused viitavad seega, et une mõningates faasides on inimesed ennast ümbritsevast arvatust rohkem teadlikumad ja suudavad sealjuures ka piiratud määral oma keha kontrollida.

Pikas plaanis võivad sarnased eksperimendid töörühma hinnangul aidata paremini mõista unega seotud häireid, näiteks unes kõndimist ja unetust. Alusteadust sügavamalt puudutavate küsimustega võib aga aidata see paremini mõista teadvuse teket ja selle olemasolu juurpõhjuseid.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Neuroscience.