"Lutikad on elanud Eestimaal tõenäoliselt juba tuhandeid aastaid ja väga suure tõenäosusega on nad siin kogu aeg jätkuvalt elanud. Nagu kõikide vahel ebameeldivaks peetavate looduses tekkivate arengutega on nii, et kui midagi on vähe, siis muutume mingis osas võib-olla lohakamaks ja unustame selle ära. Vahepeal vähearvukas olnud tegelane saab võimaluse jälle sigimiseks. Nii on lutikatega ka," sõnas Tartes saates "Vikerhommik".

Samas aitab lutikate levikule kaasa ka reisimine, mille tulemusel võivad sattuda nad isegi muidu puhta ja korraliku inimese koju. Selle vältimiseks on Tartese sõnu kõige parem omada tundlikku nina.

"Lutikad lõhnavad suhteliselt iseloomulikult. Kõikidel lutikatel on enesekaitseks erilised näärmed, kust nad eritavad tsimitsiinhapet. See ongi iseloomulik lutikalõhn, mida me ka näiteks metsas marjaga lutikat suhu pannes tunneme," sõnas putukateadlane.

Samas annavad võimalikust varitsevast ohust aimu ka kaudsed tegurid, näiteks hotellitoa heakord ja puhtus. "Olen oma elu jooksvalt päris palju hotellides viibinud. Mujal maailmas ja ka Eestimaal aasta jooksul kümmekond korda ikka mõnes majutusasutuses magan. Pean nüüd küll inimesi kurvastama, et mina pole Eestimaal ja mujal maailmas veel ühtegi majutuskohta sattunud,
kus ma lutikatega oleks kokku puutunud," ütles Tartes. Samas on tema sõnul võimalik, et selle saab kirjutada viisakamates kohtades magamise arvele.

Samuti nentis ta, et kui lutikad on kortermajas laiali läinud, on nendest vabanemine keerukas, seda suuresti inimtegurite tõttu. "Kui on kortermaja, siis võivad mõningad ühendusteed tubade vahel olla. (Neist lahti saamine on) selles mõttes tülikas, et kuidas saavutada see, et kõik inimesed korraga midagi ette võtaksid, sest see on seotud väikeste kulude ja vaevadega," sõnas putukateadlane.

Nagu inimestele, meeldib ka lutikatel Tartese sõnul elada seal, kus saab head süüa ja toit on käidavas kauguses. "Lutikas läheb ikka sinna, kus mõni inimene magamas käib. Voodi ümbruses näiteks tapeedialused kohad, seinapraod või magamisaseme enda praod, seal võime neid leida," märkis putukateadlane. Nõnda võiks kodus lutikaid märgates esimese asjana tolmuimejaga hoolikalt just need kohad läbi käia.

Teine traditsiooniline tõrjeviis on Tartese sõnul kuum vesi. "Tänapäeval müüakse poes isegi aurupritse ja kuuma auruga saab pragusid töödelda. Kõrge temperatuur on universaalselt elule mitte meeldiv asi. Need on mõlemad sellised võtted, mis on inimesele endale ka ohutud ja tagavad sajaprotsendilise kindlusega efektiivse toimimise. Tõsi, kunagi ei pruugi ühest korrast piisata," lisas putukateadlane.

"Teisalt tahaks inimestele lohutuseks öelda, et ma ise olen väga palju ringi käinud erinevates kohtades. Olen pigem olnud sellega hädas, et ma ei ole Eestimaal lutikaid leidnud, kui ma tahaks nendest pilti teha," sõnas Tartes.