Rein Taagepera: piiride mõiste muutub ajas pidevalt

Uue saatesarja "Teise mätta otsast" avasaates vestlevad kirjanik Tõnu Õnnepalu ja politoloog Rein Taagepera piiridest. Vestluspartnerid nentisid, et piirid on loomulik osa meie igapäevaelust ja nendest võib olla palju kasu. Küll aga tuleb olla valvas piire rajades, sest oluline on leida tasakaal ja piire ei tohiks võtta liiga tõsiselt.
Kirjanik Tõnu Õnnepalu möönis, et piiritlemine on igati loomulik. "Elusorganismidena on meil ümber nahk, millest seespool on keha ja väljaspool on väliskeskkond. See on paratamatu ja defineerib ehk piiritleb meie keha. Elu enda piiratusest tulevad ka muud piirid. Meil on vajadus ümbrust piiritleda ja arusaadavaks teha ning luua endale ala, kus tunda end kodus ja see, mis väljapoole jääb on võõras," rääkis Õnnepalu.
Õnnepalu nentis, et tunneb aina enam enda piiratust. "Ikkagi ei jõua elu jooksul väga kaugele neid piire lükata oma vaimus. Midagi natukene saad teada, koged ja loed. Ma ei imesta üldse teiste inimeste piiratuse peale. Kui ma mõtlen iseenda peale, siis ega ma ise parem pole," tõdes Õnnepalu.
Politoloog Rein Taagepera sõnas, et ilma piirideta oleksime üsna hõljuvad olendid nagu astronaudid seal, kus raskustungi ei ole. "Juba et mõteldes on vaja jagada mõisted piir piiridega. Kas ehataevas on veel punane või läheb valgeks, või valgest punaseks? Kui tekib küsimus, kas inimene on rohkem punane või valge ning kas sellest sõltub, kas ta lastakse maha või mitte, siis läheb selle mõiste meelevaldne lahutamine kastidesse, kus tegelikult kaste ei ole," toonitas Taagepera.
"Meil on vaja neid kaste, aga meil on kalduvus neid kaste liiga tõsiselt võtta. Tasakaalu küsimus on rajada piire ja siis olla teadlik, et neid mitte liiga tõsiselt võtta," selgitas Taagepera.

Piiratus võib olla kasulik ja vajalik
Tõnu Õnnepalu möönis, et vaimses elus on piirid väga head ja neid on vaja. "Ükskõik, mille õppimine on tohutu piirang. See on enese piiramine – tuleb keskenduda ühele tegevusele ja panna endale n-ö aed ümber. See võib anda tohutu kontsentratsiooni ning see on vaimses ja loomingulises elus väga oluline," möönis Õnnepalu.
Õnnepalu hinnangul on teinekord hea olla piiratud olukorras. "Elasin paar aastat väikese Vilsandi saare peal. Kuigi füüsiline piiratus hakkas üks hetk närvidele käima, siis teisest küljest oli sellel ka mingisugune tohutu vabadus. Olingi seal, mujale ei saanud ega pidanudki minema. Mu ümber oli meri, taevas ja niisugune lõpmatus ning kõik oligi võimalik. Ainult sellel lapil," ütles Õnnepalu.
Piiri tähendus on ajas muutunud
Kui pikendada kõverat, mis on kehtinud 5000 aastat, siis jõuaks maailm ühe ainsa riigini aastal 4600, selgitas Taagepera. Üha enam muutuvad tema sõnul riigid olenevaks rahvusvahelistest organisatsioonidest.
"Rahvusvaheline lennuagentuur ja laevandusorganisatsioon reguleerivad liiklust üle terve maakera. Nendest on ka suurel riigil väga raske välja astuda. Need tahaksid olla ametkondlikud, kuid paratamatult sekkuvad ka riikide-vahelisse suhtlusse," tõdes Taagepera. Seega on piiride mõiste kogu aeg muutunud ja muutub tema sõnul edasi.
Õnnepalu nentis, et kui vaadata Euroopa kaarti aastast 1913, siis oli seal väga vähe riike võrreldes praegusega. "Alates 1990ndatest on riikide arv suurenenud. Mingis mõttes on palju lihtsam ja valutum olla väike riik tänapäeva maailmas, kus nii palju riigi funktsioone on läinud üle Euroopa Liidule või rahvusvahelistele organisatsioonidele. Praegu ei ole riikidel nii suurt koormat kui oli nendel suurtel riikidel, mis olid enam-vähem impeeriumid. Nemad pididki maailma jagama ja valitsema omavahel, kirjeldas Õnnepalu.
Lapsepõlv oli vabaduse aeg
Kuigi Õnnepalu sõnul on lapse maailm paratamatult piiratud, siis väikesena igatses ta saada suureks, et saaks minna, kuhu tahab. Vanemad andsid vabadust hirmsal kombel ja usaldasid, tõdes ta.
Rein Taagepera mälestuses olid tema lapsepõlves piirid nii avarad, et ta nendeni väga ei jõudnudki. "Piir olin minu kõndimisvõime," meenutas Taagepera. Ta tõdes, et praegu Ameerikas, aga ka Euroopas ja Eestis on ühiskondlik surve, et kui lapsega midagi juhtub, siis vastutavad vanemad. "Sellega võrreldes olid Tõnu ja minu lapsepõlved vabaduse ajad," ütles ta.
Vestluste sarjas "Teise mätta otsast" kohtuvad pealtnäha kaugete valdkondade või arusaamade esindajad. Saatesari viib iga kord kokku kaks inimest, kelle dialoogis sünnivad uued maailma mõtestamise võimalused. Kuigi arusaamad ja arvamused võivad erineda, leidub siiski ühisosa, mis neid ühe laua taha toob. Saatejuht-toimetajad on Marju Himma ja Maria Kruusement. "Teise mätta otsast" on Vikerraadio eetris alates 8. oktoobrist pühapäeviti üle nädala kell 19.05.
Toimetaja: Sandra Saar
Allikas: Vikerraadio "Teise mätta otsast"