Sarnaselt lindudele rändavad ka mitmed putukad, kuid putuka rände tuvastamine on keerulisem, sest nad on väikesed ja neid on raske märgistada – taaspüügid on üliharvad või lausa välistatud. Seetõttu teame putukate rändest vähe, ent veidi on teada liblikate ja kiilide rändest, kirjutab Tartu Ülikooli linnuökoloog ja Keskkonnameti peaspetsialist Marko Mägi ajaveebis Zooloogid 2.0.

Linnu sulg ja putuka tiib sisaldavad stabiilsete isotoopide jälgi (C, H, N), mis ladestuvad sinna piirkonnas, kus loom kasvab. Vesinikku isotoope kasutatakse putukate uurimisel ja nende hulk sõltub sademetest – teades piirkonna sademete hulka, saab kindlaks teha, kus putukas kasvanud on. Vesiniku isotoope on kasutatud Põhja-Ameerika putukaid uurides, Euroopast on andmed napimad.

Sügisel satuvad kiilid sageli linnujaamadesse, näiteks lendavad nad Kabli linnumõrda. Sellest võiks järeldada, et kiilid lendavad sügisel samuti lõunasse. Seni on arvatud, et kiilide liikumine lõunasse ei ole ränne, vaid pelgalt põhjatuulte tulem. Nimelt on sügisel põhjakaaretuul meie regioonis tavapärane, kuid teised peavad tõenäoliseks rännet, mis võib kohati olla massiline.

Kas tegu on kohalike kiilide juhusliku liikumisega või tulevad nad kusagilt mujalt? Ühe vastuse annab äsjane Saksamaa teadlaste uuring, milles mõõdeti Kabli linnumõrda lennanud sügis-tondihobude (Aeshna mixta) tiibadest vesiniku isotoope. Uuringu tulemused ilmusid ajakirjas Movement Ecology ja selle üks autor on Meelis Leivits Keskkonnaagentuurist.

Sügis-tondihobude tiibade vesiniku isotoopidel oli kaks selget piiki, mis tähendab, et tegu oli kahe erineva asurkonna isenditega (vaata allolevat joonist). Üks asurkond on meie kohalik, teised tulid aga põhja- või idapoolsetelt aladelt, 500 kilomeetri kauguselt. Juhul, kui kiilid lendasid üle mere, võisid nad tulla Norrast, Rootsis ja Soomest. Pole teada, kuivõrd meelsasti sügis-tondihobu merd ületab, kuid liigi rände kohta on andmeid ka Soomest.

Tulemustest järeldub, et Läänemere rannikul käib aktiivne sügis-tondihobude lõunasuunaline ränne. Kohalikud Kabli ümbruse sügis-tondihobud on pigem paiksed või rändavad vähe. Kuigi kiilid on suhteliselt kerged võrreldes näiteks lindudega, ei kasutanud nad rändeks pärituult, vaid lendavad lõunasse ka vastu- ehk lõunatuules.

Edasised uuringud on vajalikud, et täpsustada rännet ja selgitada selle põhjusi. Eriti aktuaalne on see kliimasoojenemise oludes, sest putukad on kõigusoojased ning võivad muutustele kiiresti reageerida: Rootsis on liik pelgalt kümne aastaga 300 kilomeetrit põhjapoole levinud.

Autorid järeldavad, et seoses ilma soojenemisega ja areaali nihkumisega on tõenäoline, et liik on tänaseks levinud põhja poole 64. laiuskraadist. Varem peeti just seda liigi levikupiiriks.

On märkimisväärne, et kohaliku asurkonna emaste-isaste suhe oli võrdne, kuid aktiivselt rändavas asurkonnas domineerisid isased. Isaste ülekaal rändurite seas võib viidata suurenenud konkurentsile asurkonnas.

Reeglina rännatakse paikadesse, kus on vähem vaenlasi või patogeene, rohkem ressursse või paremad talvitamisolud. Oluline signaal rändeks on temperatuuri langus, kuid see ei ole ainud põhjus – on märke, et sigimishooaja lõpus võib liigisisene konkurents kasvada määrani, mis sunnib isendeid lahkuma. Kiilide liikumised kestumispaigast sigimisalale või talvitamiskohta ei ole revolutsioonilised, sest andmeid rände kohta on teada varasemastki.

Sügis-tondihobu on elutsükkel ei ole kiilide seas tavaline, sest erinevalt paljudest teistest kiilidest läbib ta kogu tsükli ühe aastaga: muneb sügisel, muna talvitub, vastsed kooruvad märtsi lõpus, valmikud lendavad juulist-septembrini. Liik on arvukas ja laiendab jõudsalt levilat.

Enamik kiile sattus linnumõrda vastutuulepäevadel. Võiks arvata, et vastutuules lendavad kiilid maapinna lähistel, sest seal on tuulekiirus väiksem ja nii satuvad nad mõrda sagedamini. Taganttuulega võivad nad lennata aga kõrgemal ja mõrda ei satu. Andmed näitavad siiski, et kiilid ei oota soodsat tuult, vaid rändavad sõtlumata tuule suunast.