Lõunamaine linnurikkus kahandab kiilide kasvu
Kiile, neid pikki saledaid suuresilmseid veelembeseid lennumeisterlikke putukaid on maailmas suuremaid ja väiksemaid, kokku üle viie ja poole tuhande liigi.
Rootsi ja Ameerika teadlased on tuvastanud, miks on parasvöötme kiilid keskeltläbi suuremat kasvu kui troopika kiilid.
Erik Svensson Lundi Ülikoolist ja ta kolleegid korraldasid kiililiste globaalse võrdlusuuringu ning sedastavad, et põhjuseks on nii temperatuurierinevus kui ka looduslike vaenlaste arvukus.
Svensson ja ta kaaslased kõrvutasid maailma eri paigus elutsevate kiilide kasvu, võttes tänapäevastele andmetele lisaks veel fossiilipõhiseidki.
Selgus, et veel kakssada miljonit aastat tagasi olid troopikakiilid suuremad kui parasvöötmelased, risti vastupidi tänasele olukorrale.
Teadlaste arvates võib suuruspöörde taga osaliselt olla lindude evolutsiooniline võidukäik.
Sestpeale kui sulised tiivulised 150 miljonit aastat tagasi meie sekka ilmusid, on nad lugematul hulgal lülijalgseid nokka haaranud, eriti mastaapselt just planeedi soojemates linnurikkamates vööndites.
Pisemaid putukaid on lindudel aga raskem tabada kui suuremaid; seetõttu ongi kiilid just linnuohtlikemates troopikamaades tundnud tugevat evolutsioonisurvet jääda kasvult väiksemaks.
Ka on suuremakasvulisena püsinud kiililikide asuala nihkunud ajapikku kõrgematele laiuskraadidele.
Parasvöötme kiilide suuremat kasvu võib Svenssoni ja ta kaaslaste väitel olla soodustanud ka selle vöötme madalam temperatuur.
Bioloogid on varemgi täheldanud, et lähemad sugulasliigid kipuvad külmemas kliimas olema suuremad kui soojemas; tõsi, seda on kirjeldatud rohkem küll püsisoojaste loomade nagu imetajate puhul ja sedagi eranditega.
Oma analüüsitulemustest ja nende tõlgendustest kirjutavad Svensson ja kaasautorid ajakirjas Journal of Biogeography.