Ligikaudu 70 protsenti linnuliikidest koonduvad salkadesse. Selle põhjuseks on peetud kaitset röövlooma vastu, sest rohkematel silmapaaridel on tõenäosus kiskjat avastada suurem. Samuti on salgal võimalik kulutada toitumisele rohkem aega, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog ja Keskkonnaameti peaspetsialist Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Senised uuringud on seda arvamust kinnitanud. Paraku on varasemad uuringud aga ignoreerinud salga suurust mõjutavaid kohalikke olusid. Samuti jääb teadmistest paljude liikide salgasuuruste kohta vajaka.

Hiljutises uuringus, mille üks autor on ka Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi külalisprofessor Indrikis Krams, analüüsisid teadlased tihaste salkade suurust globaalselt. Teadusuuringu käigus analüüsiti salga suuruse ja liigilise kooseisu seost sõltuvalt kohalikust kisklusriskist ehk sellest, kui palju oli piirkonnas tihaseid ohustavaid röövlinde.

Varasemast oli teada, et ekvaatori lähistel on kisklus suurem ja rohkem erinevaid salkadesse koonduvaid linnuliike, mistõttu võivad tihased seal liituda suuremate salkadega.

Tihaseid kui ühte paremini uuritud linnurühma on suhteliselt vähe – kokku vaid 59 liiki – ning nad elavad peamiselt puuvõrades. Kisklusriski seisukohalt on oluline, et tihaseid on uuritud talvel või pesitsusvälisel ajal, mil nad koonduvad salkadesse eelkõige kullide ja kakkude ohu eest. Kõne all olevast uuringust jäi ainsana välja maatihane (Pseudopodoces humilis), kes elab maapinnal ja keda ohustavad lisaks röövlindudele maapinnal liikuvad kiskjad.

Selle uuringu puhul ei käinud teadlased tihasesalku ise vaatlemas, vaid koondasid teadusuuringud, kus oli teavet 34 liiki tihaste 275 salga suuruse kohta. Kiskjatest arvestati päeval tegutsevate röövlindudega ja õgijatega, sest nende kohta oli piisavalt teavet.

Kagu-Aasias oli piirkondi, kus tihaseid ohustasid üle kümne röövlinnuliigi, kuid Skandinaavias oli näiteks vaid üks. Põhja-Ameerikas oli kõige sagedasem oht mehhiko värbkakk (Glaucidium gnoma), Aasias habe-raudkull (Accipiter virgatus) ning Euroopas värbkakk (Glaucidium passerinum) ja raudkull (Accipiter nisus).

181 segaliigilise ja 94 üheliigilise salga andmetest ilmnes, et mitmeliigilise salga suurus seostus kisklusriskiga. Kiskluse suurenedes suurenes ka tihaste salga suurus.

Üheliigilised salgad oli väiksemad ja nende suurus kisklusest ei sõltunud. Samuti olid kõrgematel laiustel tihaste salgad väiksemad, kuid seda vaid segasalkades; üheliigilistel salkade suurus asukohast ei sõltunud. Lisaks täheldati, et ajas on salkade suurus oluliselt kahanenud – värskemates uuringutes on mainitud aina väiksemaid salku.

Autorid järeldavad, et üheliigilise salga suurust piirab eelkõige konkurents, mis ei lase salgal suureneda – sama liigi isendid otsivad sarnast toitu, samas teiste, veidi erineva toidulauaga liikide lisandumine ei ole takistus. Sellest saame aga järeldada, et kui ühest tihaseliigist koosnev salk ei saa omavahelise konkurentsi tõttu kiskluse vähendamiseks salga suurust väga palju kasvatada, siis mitme liigiga salgad saavad.

Tihasesalkade väiksemaks muutumist ajas selgitavad autorid viimaste kümnendite kiirete maastikumuutustega. Eelkõige mõjutavad metsanduse intensiivistumine ja kliimamuutus, mistõttu on vähenenud metsade mitmekesisus ja ka tihastele sobilik toidubaas. Samuti on varasemalt olnud metsades suurem kisklusrisk, mis seostub kaudselt elupaiga kvaliteediga. Sarnast suundumust on täheldatud ka mitmete teiste salku moodustavate linnuliikide puhul.

Siiski manitsevad uuringu autorid, et kiskluse ja salga suuruse seose kohta ei maksa liigrutakaid ning kaugeleulatuvaid järeldusi teha – teavet õnnestus neil koguda vaid ligikaudu poolte tihaseliikide kohta. Märkimisväärselt vähe on seni teada Aafrika ja Ida-Aasia tihasesalkade suuruse kohta.

Uuring ilmus ajakirjas Oecologia.