Metsalindude vähenemise põhjuseks peetakse raiet, kuid viidatakse ka kliimamuutusele nii Eestis kui ka rändeteedel või talvitamisalade nigelaile oludele. Aeg-ajalt süüdistatakse ka kasse ning leitakse raie hoopis suurendab linnurikkust – selgeid tõendeid kahe viimase väite paikapidavusest siiski ei ole, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Linnuvaatleja.

Häiring suurendab metsa elurikkust pigem siis, kui jääb loodusliku arengu piiresse – näiteks tormihäilud või põlendikud rikastavad metsa ja soosivad pikas plaanis elurikkust. Intensiivne lageraie aga vähendab puistute keskmist vanust, mille tõttu jääb vana metsa aastatega vähemaks.

Kas lindude vähenemise põhjus võib olla peitunud võssa ehk noore metsa hulga suurenemisse? Või teistpidi küsides – kas linnurikkuse vähenemise põhjus on vanade metsade vähesuses? Noor mets, eriti raielank, ei pruugi metsalinnule sobida, mistõttu võtab endise linnurikkuse taastumine aega. Kui see nii on, heidaks see valgust metsalindude arvukuse langusele.

Ühe vastuse annab hiljutine Eesti metsalindude loenduste ülevaade, mille eesmärk oli kriitiliselt hinnata Eesti metsade seniseid lindude absoluutset asustustihedust käsitlevate uuringute andmeid. Parima ja täpseima teabe lindude arvukusest annab lindude territooriumite kaardistamine, kuid paraku on see ajamahukas ja täpsuse saavutamiseks on vaja ala mitmeid kordi kaardistada – erinevad liigid alustavad pesitsust erineval ajal.

Õnneks on Eestis selline kaardistamise traditsioon pikaajaline, kuid puuduseks on tulemuste pillutatus kohalikus erialakirjanduses või nende sootuks sahtlisse jäämine. Ka nõuab tulemuste tõlgendamine häid ajaloolisi teadmisi loendustest.

Koondades erinevat tüüpi ja erivanuseliste metsade lindude loendusandmed alates 1950. aastatest selgub, et Eesti metsade linnustiku asustustihedus sõltub metsa vanusest – vanemas metsas on rohkem linde. Lindude arv sõltub ka metsa kasvukohatüübist: kõige kiirema kasvuga metsades suureneb lindude hulk esimese saja aasta vältel pidevalt, veidi aeglasemalt kasvab see männimetsades ja keskmise viljakusega metsades, kuid ka seal jätkub linnurikkuse kasv ka saja aasta möödudes.

Näiteks üle 150 aastases kuuse-lehtpuu segapuistus on loendatud 13,1 linnupaari hektaril, kuid pärast lageraiet sirguvas kuni 12 aastases segametsas alla nelja paari. Kõige aeglasemalt kasvab madala viljakusega metsade linnustik.

Teadmine metsa vanuse seosest lindude liigirikkusega on oluline maastikumuutuste mõjude prognoosimisel. Andmetest selgusid ka loenduste vajakud – võrreldes korduvate punktloendustega, mida tehakse 7–8 korda kevadsuvel, hinnatakse transektloendusel linnustik ligikaudu 30 protsendi tagasihoidlikumaks. Ka territooriumite kevadine kaardistamine võib hinnata asustustiheduse 15–20 protsenti väiksemaks, nagu näitas kevadise kaardistuse võrdlus sügisel leitud rästapesadega.

Seega, kui Eesti metsade keskmine vanus nooreneb või vanade metsade hulk väheneb, kahaneb kokkuvõttes ka meie metsalinnustik, sest senist arvukust toetavat sobivas vanuses elupaika jääb vähemaks. Oluline on teada, et paljud metsalinnud on territoriaalsed, mis tähendab, et liigikaaslast või sarnase ökoloogiaga liiki naljalt lähedusse pesitsema ei lubata. Näiteks õõnsuses pesitsev rasvatihane võib oma territooriumilt eemale hoida kõik teised tihased ja must-kärbsenäpi.

Linnul on vähe kasu tiibadest, mis teda kiiresti ja kaugele uutesse kohtadesse kannavad, kui uues kohas ei ole talle eluks vajalikku vana metsa.