Käsnad hoiavad infot läheduses ujunud kaladest
Käsnad imavad endasse vett, aga koos veega ka mitmesugust keskkonnainformatsiooni, mis jääb neisse ka pidama ja mida võime neist kätte saada.
Briti teadlased on nüüd avastanud, et käsnadest võib leida ka nende kalade DNA-d, kes on käsnade ümber ujunud.
Erika Nieve Liverpoolist John Mooresi Ülikoolist ja ta kolleegid uurisid Londonis asuva Loodusmuuseumi kogudes hoitavaid käsnanäidiseid, mis on korjatud Atlandi ookeani põhjaosast, Gröönimaast Šotimaa ja Teravmägedeni, 80 meetri kuni pooleteise kilomeetri sügavusest merepõhjast.
Nüüd kirjutavad nad ajakirjas Proceedings of the Royal Society B: Biological Sciences, et muuseumikäsnades leiduva kala-DNA põhjal saab aimu, milline kalaliikide kooslus on käsna elupaigas omal ajal toimetanud.
Käsnad on lihtsad ja vähenõudlikud loomad, kes sätivad end täiskasvanueas mõne merepõhjakivi külge või muusse sobivasse paika ning lasevad mereveel oma rakuvahelistest pooridest läbi voolata, ammutades sel moel toitaineid ja eritades jääkaineid.
Nieve ja ta kaaslased uurisid kümneid käsnaisendeid kolmest liigist, vanuses kolm kuni kümme aastat. Nad eraldasid käsnaproovidest kogu DNA ja otsisid sellest siis kalade mitokondri-DNA jupikesi.
Nii õnnestus neil täie kindlusega tuvastada tervelt 65 kalaliigi DNA-d, vähem kindlalt aga veel mitmeid.
Alles hiljaaegu oli meil siin Vikerraadio ja Novaatori teadusuudises juttu sellest, kuidas teadlased on vatitikuga taimelehtedelt proove kraapides leidnud DNA-d, mille olid lehtedele jätnud mööda käinud loomad. Ei olegi siis väga imestada, et DNA-d levib ka merevees ja satub sealjuures käsnadessegi.
Neave ja kaasautorid mainivad, et edaspidi võiksidki käsnad ookeanide seisundi jälgimisel rohkem abiks olla, kas siis sihipäraselt korjatuna, kogemata proovimaterjali sattununa või miks mitte ka muuseumisäilikuna.
