Taimelehtedelt võetud vatitikuproov reedab metsaloomade kohalolu
Millised loomad metsas elavad ja askeldavad, on mõnikord keeruline täpselt öelda, sest mets võib olla paks ja loomade jäetud jälgede ja muude asitõendite peale alati ei satu.
Nüüd aga on teadlased leidnud lihtsa võtte: tarvitseb vaid metsataimede lehti vatitikuga hõõruda, umbes sellise vatitikuga, mis inimestele hiljutise pandeemia puhul ninna suruti, ja ennäe! saame kätte taimede vahelt läbi käinud loomade DNA-d, piisavas koguses, et määrata liik.
Christina Lynggaard Taanist Kopenhaageni Ülikoolist, Jan Gogarten Saksamaalt Greifswaldi Ülikoolist ja nende kolleegid katsetasid seda kaudset loomavaatlustehnikat Ugandas Kibale rahvuspargis, suure elurikkuse poolest tuntud paigas.
Katsetuse idee oli selles mõttes juba õhus, et Lynggaard oli koos teiste teadlastega varem juba näidanud, et isegi õhust võetud DNA-proovidega saab lähedal luusivaid loomi kindlaks teha. Ja kui juba õhust, siis miks mitte ka lehelt.
Lynggaard, Gogarten ja nende seltsilised võtsid nüüd Kibale rahvuspargi taimelehtedelt proovi 24 vatitikuga. Igat tikku hõõrusid nad kolme minuti jooksul nii paljude lehtede vastu kui said.
Ega nad väga heas tulemuses ette kindlad ei olnud, sest vihmametsa niiskuses ja kuumuses võiks DNA kergesti kahju saada. Suur oli siis nende rõõm ja vaimustus, kui selgus, et vatitupsude külge oli jäänud tervelt viiekümne imetaja- ja linnuliigi, aga ka ühe konna geeniainet.
Oma identiteediandmeid olid lehestikku jätnud nii kogukas elevant kui ka pisike nektarilind, aga ka ahvid, närilised ja papagoid.
Lynggaard, Gogarten ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Current Biology, et lihtne vatitikk võib olla päris kasulik loomaandmete kogumise vahend, muidugi koostoimes DNA-järleldustehnikaga.
Loomade elu on loomulikult hea võimalikult põhjalikult tunda, sest siis saame neid põhimõtteliselt ka paremini kaitsta ja hoida.
