Galaktikate mustad augud on arvatust rahulikumad
Kõigi vähegi suuremate galaktikate keskmes, kaasa arvatud meie Linnutee südames arvatakse asuvat hiigelsuur must auk, mil massi vähemalt miljonkonna Päikese jagu.
Värskeist täpseist vaatlustulemusist aga paistab, et ülisuurte mustade aukude ümber pulbitsevaid eriti eredaid struktuure, niinimetatud aktiivseid galaktikatuumi, leidub galaktikakeskmeis vähem kui seni on tundunud.
Allison Kirkpatrick Ameerika Ühendriikidest Kansase Ülikoolist ja ta kolleegid on analüüsinud uue võimsa James Webbi kosmoseteleskoobi kogutud andmeid kaugete galaktikate kohta, mida näeme meie kandist praegu sellistena, nagu nad olid seitse kuni kümme miljardit aastat tagasi.
Möödunud aasta juunis ja detsembris piidles Webbi teleskoobi infrapunainstrument taevapiirkonda Suure Vankri ja Karjase tähtkuju piirimail, mida on varem uuritud läbi Spitzeri kosmoseteleskoobi.
Teadlased olid lootnud, et uue uhke teleskoobiga õnnestub neil aktiivseid galaktikatuumasid avastada hulga rohkem, kui neid oli märganud vanem vaatlusseade. Kuid nii see ei läinud — uusi aktiivtuumi läks korda leida vaid mõni üksik.
Nii tulebki Kirkpatrickul ja ta kaaslastel oletada, et aktiivseid tuumi ongi galaktikates kas vähem kui arvatud või on nad vähem aktiivsed kui arvatud: see tähendab, neis tuumades peituvad mustad augud kasvavad seniarvatust aeglasemalt. Siit aga järeldub, et aktiivtuumad mõjutavad ka galaktikate arengut ja käekäiku seniarvatust vähem.
Senine arusaam on rajanenud kõige suurematel nähaolevatel galaktikatel, mille sees on ka kõige suuremad ja aktiivsemad mustad augud, kuid selgub, et väiksemates galaktikates on siseolud vist märksa rahulikumad.
Võib siis muu hulgas arvata, et ka meie Linnutee keskel olev hiigelsuur, kuid meeldivalt rahulik must auk ei olegi erinevalt mõnedest välja käidud stsenaariumidest kunagi aktiivse galaktikatuuma arengufaasi läbinudki.
Asjaolude veelgi täpsemaks väljaselgitamiseks kavatsevad Kirkpatrick ja kolleegid teha järgmise aasta alguses veelgi põhjalikumaid kosmoseteleskoobivaatlusi.
Senistest tulemustest annavad nad ülevaate võrguvaramusse arXiv üles seatud artiklis, mis ilmub peagi loodetavasti ka eelretsenseeritavas ajakirjas The Astrophysical Journal.
