"Lootsin leida meie kollektsioonist mõne eseme, mille valmistamiseks kasutati tuhandete aastate eest ühe meie lähedale kukkunud meteoriidi rauda. Seda poleks osanud ma aga küll oodata, et satume selle käigus hoopis sadade kilomeetri kauguselt pärit meteoorse nooleotsa otsa," meenutas Beda Hofmann Šveitsis asuvast Berni loodusloomuuseumist.

Taevased annid

Inimkond hakkas kasutama rauda juba vähemalt tuhatkond aastat enne rauamaagi kaevandamist. Tööriistade ja relvade sepistamisel leidsid rakendust taevased annid. Kõigist Maad tabavatest meteooridest jõuavad maapinnani kõige sagedamini just sideriidid, eeskätt rauast ning vähesemal määral niklist ja teistest metallidest koosnevad meteoriidid.

Võrreldes Egiptuse, Lähis-Ida ja Aasiaga on tulnud Euroopas meteoriitrauast esemeid päevavalgele samas võrdlemisi vähe. "Olulisematest leidudest on Euroopas teada vaid Valgevenest leitud odaots ja kuigi palju rohkem neid polegi," nentis Jüri Peets, Tallinna Ülikooli arheoloogia teaduskogu vanemteadur, kes on uurinud meteoriitraua sepistuskõlbulikust. Isegi terve Euraasia peale on teada vaid 50–60 leidu.

Leiunappuse põhjused on lihtsad. Kuigi Maad tabab igal aastal tuhandeid meteoorkehi, põleb neist suurem osa atmosfääris ära või satu mitte keegi nende luigelaulu nägema. Liiatigi ei osanud enne rauaaega ilmselt suurem osa inimestest nende ette sattunud rauakämbuga midagi ette võtta. "Pärast rauaaja algust oli aga maagi hankimiseks lihtsamaid võimalusi, kui otsida selleks taevast sadanud meteoriite," leidis Beda Hofmann.

Sellele vaatamata oletas professor, et muuseumikogudes leidub meteoorsest ainest valmistatud esemeid arvatust palju rohkem. "Meil on olnud võib-olla kujutelm, et neist sepistati omal ajal midagi suurejoonelist, odaotsi ja muud sellist. Meteoriidikildude tüüpilist suurust vaadates ei pruugi see aga tõele vastata," lisas Hofmann.

Oletuse proovile panemiseks võttis ta kolleegidega luubi alla Šveitsis Bieli järve lähedalt leitud muistised. Piirkonda jääv Mörigeni asulapaik pole kuigi kaugel Twannbergi kraatriväljast, kuhu langes raudmeteoriit enne viimast jääaega. Võimalus millegi meteoorse leidmiseks paistis suurem kui mujal. Muistiseid lähemalt uurides jäi töörühmale nende kõigi seast silma üksik, veidi alla kolme grammi kaaluv nooleots.

Võtmerolli selleks kasutatud materjali maavälise päritolu väljaselgitamisel mängis alumiiniumi radioaktiivne teisend alumiinium-26. Isotoopi tekib märkimisväärses koguses vaid avakosmoses. Teisalt polnud selle sisaldus odaotsas kuigi suur. Viimane omakorda võimaldas öelda midagi meteoriitraua Maale toonud meteoorkeha suuruse kohta.

"Mida suurem on meteoorkeha, seda väiksem on alumiinium-26 sisaldus. Piltlikult toimivad selle välimised kihid kaitsekilbina, mis selle sisemust kosmiliste kiirte eest varjestavad. Atmosfääri sisenedes põleb aga suurem osa väliskihist ära," selgitas Hofmann. Töörühma arvutuste põhjal küündis rauamaagi maale toonud meteoorkeha mass atmosfääri sisenemise hetkel vähemalt kahe tonnini.

Keemiline koostis võimaldas võimalike kandidaatide ringi veelgi kitsendada. Üllatuslikult jäi sellekäigus kõrvale ka Twannbergi meteoriit. Teadaolevalt tabas Euroopat sobival ajavahemikul vaid kolm sedavõrd suurt IAB rühma meteoriiti. Lisaks tänapäeva Tšehhi aladele kukkunud Bohumilitzi meteoriidile ja Hispaaniat tabanud Retuerte de Bullaque meteoriidile kuulub nende sekka kodumaine Kaali meteoriit.

Täpsemate võrdluste tegemiseks palus Hofmann välisteadlastelt võrdlusainest. "Šveitsi uuringutel kasutatud Kaali meteoriidi saatis sinna Tartu Ülikooli loodusmuuseum Eesti teaduste akadeemia meteoriitikakomisjoni heakskiidul ja seda vahetuse korras. Eesti meteoriidi-kollektsiooni saadi vastu Twannbergi meteoriit," selgitas Jüri Plado, Tartu Ülikooli geofüüsika ja petrofüüsika kaasprofessor.

Saadud tulemused osutasid Kaali meteoriidi suunas. Kuidagi pidi jõudma tükike meteoriiti või valmis nooleots ligi 3000 aasta eest Saaremaalt Švetsi.

Tehniliselt võimalik, aga…

"Kontaktid Põhja- ja Kesk-Euroopa vahel olid olemas ja seda juba kiviajast saadik, näiteks oli kogu meie tulekivi sissetoodud kaup. Üldiselt oli see siiski kontinentaalne periood ehk suurem osa kaubavahetusest käis mööda maad ja jõgesid. Seega ma väga ei imesta, et need Kaali meteoriidi killud võisid Šveitsi jõuda," sõnas Jüri Peets.

Varasemast on muu hulgas teada, et Läänemere merevaik jõudis juba tuhandete aastate eest isegi Egiptusesse. Küll aga oli vahendajate kett praegusest märksa pikem ja ka kauba liikumine võttis aega palju kauem.

Jüri Plado kinnitas, et tehniliselt oleks olnud Saaremaal meteoriitraua kogumine võimalik. Atmosfääris aurustus vaid osa Kaali meteoriidist. "Enamasti on leitud mõne- kuni mõnekümnegrammiseid kilde, mis plahvatuse käigus tekkivast kraatris välja paiskusid. Aastal 2017 leiti ka suuremaid meteoriite, mis sattusid maapinnale meteoorkeha lagunemisel atmosfääris enne kraatreid tekitanud plahvatusi. Nii väiksemad kui ka suuremad meteoriiditükid jäid maapinnale, kust neid oli võimalik korjata," sõnas kaasprofessor.

Suurim praeguseks leitud, Tartu Ülikooli loodusmuuseumis säilitatav Kaali meteoriit kaalub ligi 622 grammi. Nõnda oleks olnud raudesemete valmistamiseks omal ajal küllaga sobilikku materjali. "Kui lähtuda Gröönimaa innuiitide töötlemisvõtetest, kasutati nooleotsa valmistamiseks ilmselt külmtöötlust. Midagi võib selle käigus küljest murduda, kuid põlemiskadusid ei teki. Väga palju materjali sellega raisku ei lähe," märkis Jüri Peets.

Hiljem argikäibesse jõudnud rauast eristab seda pea olematu süsinikusisaldus. Selle kõvemaks muutmiseks tuleb leppida kalestamisega. "Üldiselt on see materjal üsna habras, aga nooleotste ja muu väiksema, nugade või ehete, valmistamiseks sobib see küll," lisas Plado.

Nooleotsa Kaali meteoriidiga seostamiseks läheks Peetsi sõnul tarvis siiski tugevamaid tõendeid. "See on lihtsalt nii huvitav leid, et selle paikapidavus tahab kindlasti kontrollimist. Ma ei julgeks selle töö põhjal väita, et nüüd on kindel tõend olemas," viitas Peets. Esitletud tõendite alusel ei saa siiski tema sõnul välistada, et nooleotsa valmistamiseks kasutatud raud pärineb just Kaali kraatri juurest. Ilmselt kasutati selleks atmosfääris toimunud plahvatuse käigus laiali paiskunud väiksemaid šarpnelle.

Täie kindlusega ei söanda seda teha ka Jüri Plado: "Nendest kolmest Euroopast leitud IAB rühma raudmeteoriidist sarnaneb selle nooleotsa koostis tõesti kõige rohkem Kaali meteoriidile. Alati jääb siiski võimalus, et me ei tea kõiki langemisi ja tegelikult pärineb see materjal kuskilt mujalt."

Beda Hofmann tõdes, et järelduste kinnitamiseks peaksid leidma teadlased teisigi Kaali meteoriitrauast valmistatud esemeid. Samas kujutab Kaali meteoriit tema sõnul kõige paremat kandidaati. "NIi suur meteoorkeha ei saa niisama kuskile keset metsa langeda, nii et seda keegi ei märka ja sellest ei jää pärimusse mingit jälge. Kaalijärve meteoriit oli pronksiajal Euroopas kõige silmapaistvam taoline sündmus. Selle koostis langeb nooleotsa omaga imehästi kokku. See pole muidugi põhjapanev tõestus, kuid väga tõenäoline võimalus," sõnas Hofmann.

Täiendavat kindlust lisaks ka nooleotsa ja mõne Kaali meteoriidikillu üksikasjalik analüüs. Viimase tarbeks tuleks aga nooleots täielikult pulbriks jahvatada. "Sellega vaevalt keegi nõus on. Pärand läheks sellega pöördumatult kaotsi," nentis professor.

Laiemas vaates lootis ta, et uuring ajendab teadlasi olemasolevaid muuseumikollektsioone täiendavalt uurima ja analüüsima. "See on juba muidugi täielik spekulatsioon, aga kes teab. Võib-olla on ka Egiptuse kuulsamad meteoriitrauast esemed pärit palju kaugemalt, kui me praegu arvame," sõnas Beda Hofmann.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Archeological Science.