Ühiskonnateadustes saab vastupanuks liigitada kõike, alates ühiskondlikest liikumistest ja protestimarssidest kuni vaevumärgatavate argiste vastuhakuvormideni. "Teada on ka seos, et autoritaarses ühiskonnas elavad inimesed otsustavad vähem tõenäoliselt otsese vastuhakuga protestivormide kasuks," ütleb Tartu Ülikooli politoloogia nooremteadur Azniv Tadevosyan.

Hiljuti Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute konverentsil peetud ettekandes käsitleski ta lähemalt üht Vene teisitimõtlejate rühma: sõjavastaseid muusikuid. Tadevosyan rääkis nii artistide endi erinevatest vastupanutaktikatest kui ka nende publiku mõttemaailmast. Omal moel on protestiartistide muusikavideote kuulamine või kontsertide väisamine sõjakriitikutele toetav teraapia.

"Põle, põle, mu riik"

"Venemaast rääkides peame aru saama, et protesti võib ette tulla üksnes linnastunud aladel: Moskvas, Peterburis, võib-olla ka Jekaterinburgis või mõnes muus miljonilinnas. Enamikus paigus eelistavad inimesed hoida madalat profiili," osutab Azniv Tadevosyan. Isegi kui venemaalased protestivad, teevad nad seda nooremteaduri sõnul juhuslikult ja killustunult.

Nagu öeldud, mõjutab inimeste protestikäitumist valitsev riigikord: autoritaarses ühiskonnas kasutavad inimesed pigem sabotaaži, võltspoolehoidu, venitamist, kõrvalehoidmist ja muud pealtnäha silmakirjalikku käitumist. "Näeme ühtlasi, et riik reageerib mistahes avalikule protestile väga tugevalt – isegi kui see on sabotaaživormis," märgib Tadevosyan.

See kehtib ka tema uuritud valitsuskriitiliste muusikute kohta. Enne 2022. aasta veebruari võis riik omakorda saboteerida viimaste kontserte näiteks pommi- või narkohaarangutega. "Nüüd aga sekkuvad võimud isegi muusika sisusse," võrdleb nooremteadur. Just nii läks näiteks kuulsa vene räppari Oxxxymironiga. "Kaks tema laulu kuulutati juba äärmuslikuks ja nende esitamine keelati Venemaa avalikel platvormidel ära," toob Tadevosyan välja. 

Tadvosyani uuritud artistide seas on nii neid, kes lahkusid Venemaalt kas demonstratiivselt või sunniviisiliselt, kui ka neid, kes jäid Venemaale. "Eriti neil, kes elavad Venemaal, pole luksust avalikult rääkida," tõdeb ta. Mõni paigalejäänu kuulutatigi juba välisagendiks või keelati ära tema esinemised.

"Huvitaval kombel leidub neidki, kel õnnestus Venemaale jääda, ja kes räägivad sõjast viisil, mis ei osuta otseselt praegustele sündmustele," kõrvutab nooremteadur. Pigem laulavad need muusikud üldisest tajutud õhustikust. Samuti märkas Tadevosyan Venemaale jäänud artiste uurides, et nood taaskasutavad oma vanu lugusid: "Kui sõja 2022. aasta etapp algas, hakkasid nad oma vanadele lauludele uusi muusikavideoid tegema."

Hea näide laulust, kus uue video juures sõnagi ei muudetud, on Venemaalt lahkuma sunnitud lauljatari Monetotška (Монеточка) lugu "Burn" ("Põle"). Nooremteaduri sõnul on laulus värsid "Kõikjal tuhk / Kuidas sa ka ei kaevaks või otsiks / - ei hingelistki / Põle, põle, mu riik / Ära kustu / Las põleb, oo, las põleb". "See laul pühendati omal ajal Siberi metsapõlengutele. Kui aga nüüd seda laulu kuulata, läheb mõte hoobilt teises suunas," seletab ta. 

Kodumaale jääjate seas leidub bändi Shortparis näol ka erand, kes võis vabalt tuuritada nii Euroopas kui ka Venemaal ja suundub järgmiseks USA-tuurile. "Nad on haruldane juhtum, sest mõned nende laulud tulevad otseselt sõda meelde," osutab Tadevosyan. Näiteks kohtab lauludes vägagi Putinit meenutavat tegelast nimega Sõjajumal ning nii nende laulusõnad kui ka erinevad visuaalid viitavad Venemaale.

Teevad, mida suudavad

Valdavalt väljendavad praegu Ukraina sõja vastast meelsust juba aastaid tegutsenud artistid. Azniv Tadevosyani sõnul osutusid nende varasemad ühiskonnakriitilised laulud nüüd prohvetlikeks. "Loomulikult pole seal aga mingit maagililist ettekuulutust, sest artistidena tajusid nad lihtsalt paremini ühiskondlikke tundmusi," põhjendab ta. 

Vanade laulude uued videod pole nooremteaduri sõnul tema uuritud muusikute ainus relv. Ehkki neid on väga raske uurida, võib Venemaal tõenäoliselt toimuda põrandaaluseid kontserte. "Ühtlasi sai neist artistidest väga oluline sõjavastase liikumise osa," lisab ta. Eriti täiemahulise sõja alguspäevil korraldasid artistid palju heategevuslikke kontserte. "Artistid, keda sa ei kujutaks iial koostööd tegemas, korraldasid ühistuure, et annetusi koguda," osutab Tadevosyan.

Venemaalt lahkunud muusikud kasutavad tema sõnul relvana ka ohtraid intervjuusid meedias. "Kui varem nad pigem ei rääkinud avalikult poliitikast, siis nüüd ütlevad nad oma seisukohad juba väga selgelt välja," võrdleb nooremteadur. Niisamuti kasutavad protestiartistid agaralt ühismeediat, et seal inimesi propagandast teavitada.

"Nad püüavad põhimõtteliselt teha, mida suudavad, ja kui aus olla, on nende võimalused väga piiratud," tõdeb Tadevosyan. Nagu venemaalaste vastuhakk üldiselt, on ka sõjavastaste muusikute tegutsemine tema hinnangul pigem killustunud ja kaootiline. "Siiski õpivad artistid üksteiselt – vähemalt nii palju, kui meie näeme," sõnab ta.

Jagatud värsid ja väärtused

Artistide kõrval heitis Azniv Tadevosyan pilgu ka nende kuulajaskonna tegemistesse. "Ma ütleks, et peamiselt kuulab neid bände enam-vähem sama publik, kes enne sõda," märgib ta. Uuritud artistid on laulnud poliitikast aastaid ja Tadevosyani sõnul jagab publik nende väärtusi.

Nagu artistid, jaguneb publik Venemaalt lahkujateks ja jääjateks. Just jääjatele on protestimuusika nooremteaduri sõnul elutähtis: "Nad seisavad silmitsi moraalse dilemmaga, kus ainuüksi Venemaale jäämist võidakse tõlgendada kui sõjale kaasaaitamist." Sel juhul aitab valitsuskriitilise muusika fännamine inimestel tunda end osana samameelsete kogukonnast.

Tadevosyan sai fänne uurida just Youtube'i kommentaaride kaudu. "Ilmselt ongi ainus hea asi praegu see, et Youtube pole veel blokeeritud: inimestel on selle sisule ligipääs," ütleb ta. Nii nägi nooremteadur, kuidas paljud kuulajad väljendavad kommentaarides oma leina. "See ei ole nende isiklik kogemus, vaid kollektiivne süütunne juhtunu eest," selgitab ta. Kuna mujal ühiskonnas venemaalased oma seisukohti väljendada ei saa, on just Youtube'i kommentaariumist saanud neile oluline poliitfoorum.

Venemaalt lahkunud fännid käivad oma seisukohta väljendamas kontsertidel. Seal tuleb Tadevosyani sõnul ette nii erinevate sümbolite näitamist kui ka skandeerimist. "Neist kontsertidest saab koht, kus on võimalik turvalises keskkonnas sõja vastu protestida ja oma tunnet sadade tuhandete inimestega jagada," tõdeb ta. Eriti ohtralt annavad sõjavastased artistid kontserte Gruusias, Armeenias, Türgis ja Iisraelis – kõigis neis riikides ootab ohtralt Venemaalt lahkunud inimesi juba ees. "Kontserdid liiguvad niisiis koos inimestega," ütleb nooremteadur.

Piiri taga tuuritavad muusikud ise on tema sõnul muutunud väga ettevaatlikuks. Nad mõtlevad hoolikalt läbi, kuidas suhelda nii kohalikega kui ka igasse riiki pagenud ukrainlastega – Tadevosyan näeb sellise info liikumist spetsiaalsetes ühismeediagruppides. "Kui aastate eest oleks olnud okei, et vene inimene läheb Armeeniasse või Gruusiasse ja räägib seal vene keeles, siis nüüd ootavad kohalikud, et sa vähemalt üritaksid neid nende emakeeles tervitada," kirjeldab ta. 

Kureeritud ükskõiksuse kiuste

Praeguses vastuhakulaines pole iseenesest Azniv Tadevosyani sõnul midagi uut, sest Vene ühiskonnas on leidunud dissidentlikke rühmi sadu aastaid. Teadlased on hakanud aga alles nüüd neid rühmi tõsiselt võtma. "Eriti poliitteadustes oleme väga palju keskendunud sellele, mida teeb Vladimir Putin ja mis toimub Kremlis. Loomulikult tasub neid asju uurida, aga Vene poliiitka mõistmiseks ei saa toetuda üksnes Kremli-kesksetele lähenemistele," arutleb nooremteadur.

Samuti ei saa tema sõnul usaldada Venemaa ametlikke küsitlusi. "Kreml püüab agaralt näidata, kuidas Vene ühiskond toetab sõda, ning osa sõltumatuid küsitlusorganisatsioone satub tahtmatult justkui seda narratiivi toetavasse olukorda," kirjeldab nooremteadur.

Samas on selliste ametlike küsitluste vastajaskond Tadevosyani sõnul põhjapanevate järelduste tegemiseks liiga väike. "Autoritaarne režiim ei ole totalitaarne, kus valitsus vajab sinu aktiivset toetust. Siin palub valitsus, et sa üldse ei hooliks," selgitab ta. Nii peegeldavadki ametlikud andmed probleemset olukorda, kus Vene inimesed ei ilmuta näiliselt sõjateema vastu ei poolehoidu ega vastupanu. 

Kuigi Venemaa isoleerituse ja kõikvõimalike andmete salastamise tõttu on sealse ühiskonna sees toimuvat uurida keeruline, vaatavad teadlased Tadevosyani sõnul uute uurimisallikate poole – sealhulgas ühismeediaplatvormidele. "See on küll minu isiklik arvamus, kuid sotsiaalteadlastena peame olema paindlikumad ja loovamad, sest nii saame toimuvast parema ülevaate," ütleb ta.

Azniv Tadevosyan pidas ettekande "Art activism: anti-war music in Russia" ("Kunstiaktivism: sõjavastane muusika Venemaal") Ida-Euroopa ja Euraasia uuringute konverentsil 12. juunil.