Väikekalurid saaks teenida lisa kalajäätmete kompostimisega

Eestis leiab endiselt kasutust vaid väike osa riigis tekkivatest biojäätmetest. Eesti Maaülikoolis kaitstud doktoritöö osutab, et praegu raisku minevat peenkala ja kalajäätmeid saaks muuta väärtuslikuks kompostiks, kuid selle eeldusena võib olla tarvis muuta kehtivat seadusandlust.
Aastal 2021 koguti Eestis eraldi ligi 45 000 tonni biojäätmeid, millest võeti ringlusse vähem kui 30 protsenti. Samal ajal sattus segaolmejäätmetesse biojäätmeid ligi 100 000 tonni. Inimesed ei mõtle, et kogu prügi ühte visates on seda hiljem raske sorteerida ja uuesti kasutusse võtta. Nii satuvad jäätmed põletusse või prügimäele. Ringmajanduses käsitletakse jäätmeid kui väärtuslikku ressurssi, mida saame uuesti ringlusesse suunata," sõnas doktoritöö autor Marge Lanno. Näiteks on võimalik toota biojäätmetest komposti, millega saab parandada mulla tervist.
Seejuures tekib toidu tootmisel, näiteks kalatööstuses jääke juba enne tooraine tehasesse jõudmist. "Kaaspüük, millel pole majanduslikku väärtust, heidetakse tihti vette tagasi. Võrtsjärve näitel moodustab taoline peenkala kogu kalasaagist ligikaudu 56 protsenti. Kõik vette tagasi visatavad kalad ei jää ellu ja toitained jäävad veekogusse ringlema," nentis värske doktor. Kaaspüügi kaldale toomisega annaks veekogus toitainete hulka veidigi vähendada.
Nõnda üritasid leida Eesti Maaülikooli teadlased turustamiseks sobimatule kalale väljundit, mis annaks kaluritele põhjuse peenkala oma aluse pardale jätta. Tõsi, praegu kehtiva süsteemi juures ei pruugi olla kalajäätmete kompostimisega tekkiv lisatulu piisavalt suur, et see kalurite jaoks lisavaeva ja füüsilist pingutust väärt oleks. "Peenkala kaldale tuues tuleks see liigiti sorteerida ja püügipäevikus kajastada. See kõik tähendab lisatööd, seadusandlikul tasemel annaks maastikku korrastada," viitas Lanno.

Mõtteviisi muutmise eeldusena tuleb aga esmalt näidata, et kalajäätmetega saab üldse midagi kasulikku teha. Kompostimisprotsessi esmalt läbi proovimata võivad tulla ilmsiks probleemid, mille peale ei osatud alguses mõelda. Näiteks peab loomsete jäätmete kompostimise ajal tõusma aunas temperatuur vähemalt üheks tunniks üle 70 kraadi. See aitab hävitada erinevaid haigustekitajaid ja umbrohuseemneid.
Kes vähegi kalaga kokku puutunud, võib aimata, et see tekitab märkimisväärse haisuprobleemi. "Kompostimisel tekkis päris ebameeldiv lõhn ja see kandus tuulega edasi. Kui esimese kompostiauna tööle panime, kurtsid inimesed lõhna üle kolme kilomeetri kaugusel. Muidugi oli see jaanipäeva paiku, mil ilm oli väga soe ja lõhna teke eriti intensiivne, aga see andis meile selge signaali, et protsessi tuleb täiustada" meenutas Lanno. Haisuprobleemi aitas lahendada kohapeal ehitatud biofilter, mida sai hiljem korduvkasutada.
Kompostimise protsessil tuleb järjepidevalt silma peal hoida, et kompost vastaks seadusest tulenevatele nõuetele. Kompostimisprotsessi alguses tuli segada auna päevas kaks korda. Mikroorganismid vajavad jäätmete lagundamiseks piisavalt hapnikku. "Alguses on sellega päris palju tööd. Näeme ise, et piirkonna jäätmete kompostimine võiks olla ühe ettevõtte käes, kes jõuaks sellega põhjalikumalt tegeleda. Kaluril endal napib selleks kõigeks ilmselt aega," tõdes vastne doktor. Seda isegi juhul kui teadlaste koostatavad juhised aitavad protsessi lihvida ja optimeerida.
Küll aga võiks väärindada biojäätmeid nende tekkekohale võimalikult lähedal. Selle kohalikul tasandil tegemine aitab vähendada jäätmete transpordikulusid ja seeläbi veelgi säästa keskkonda. Biojäätmete üle kogu Eesti suurtehasesse kokku vedamine vähendaks nii sellest lõigatavat majanduskasu kui ka saastaks keskkonda.
Kvaliteetne väetis
Marge Lanno uuris lisaks kolleegidega, kui palju leidub kalajäätmetest toodetud kompostis võrreldes teistest toorainetest valmistatud kompostidega taimedele vajalikke ühendeid. Selgus, et kõigi kompostide toitainesisaldus ja kvaliteet oli erinev, sõltudes otseselt kompostitavast materjalist. Näiteks oli absoluutkogustes fosforit kõige rohkem reoveesette-kompostis, milles nähakse ühte võimalust mineraalväetiste kasutamise vähendamiseks.
"Tuli aga välja, et reoveesette-kompostis moodustas taimedele kättesaadav fosfor kogufosforist vaid kuus protsenti. Kalajäätmete kompostis oli taimedele omastatavat fosforit aga 57–66 protsenti," märkis Lanno. Lisaks erinesid kompostid humiinainete sisalduse poolest, mis mõjutab seda, kui palju tõstab kompost mulla kvaliteeti. Muu hulgas parandavad humiinained toitainete kättesaadavust taimedele, mulla struktuuri ja veesidumise võimet.
Toitainesisalduse poolest ei suuda kompostid mineraalväetistega võistelda. Samas aitab nende kasutamine muuta väetamist tõhusamaks. Nii saaks kasutada sama tulemuse saavutamiseks ka vähem mineraalväetisi.
"Seadusandlusega on komposti fosforisisalduse esitamisel nõutud ainult üldfosforisisaldused. Selgitamaks välja, palju sellest on taimedele kättesaadav, tuleb teha lisaanalüüse. Taimedele omastatava fosfori osakaalu väljatoomine kujutab endast tegelikult turundusvõimalust. Sellega on võimalik ühtaegu tarbijat harida ning näidata oma komposti eeliseid," sõnas vastne doktor. See ei tähenda siiski, et inimesed praegu komposti ostes petta saavad. Näiteks kodumajapidamistes kasutatavas sõnnikukompostis on taimedele omastatava fosfori sisaldus väga kõrge.
Kokkuvõttes võivad erinevatest biojäätmetest valmistatud kompostid olla väga erineva kvaliteediga. Kõik kompostid aitavad parandada mulla kvaliteeti, kuid väetamisomadused sõltuvad taimedele omastatavate toitainete sisaldusest kompostis. "Igal juhul tasub biojäätmeid kompostida, sest kompostide kasutamine aitab viia toitained uuesti ringlusesse," sõnas Lanno.
Tutvu doktoritööga lähemalt Eesti Maaülikooli digikogus ja vaata ka teisi doktoritööga seotud PRIA projektis uuritud võimalusi peenkala väärindamiseks.
Marge Lanno soovitused kodukompostijale
Kompostimisel kipuvad inimesed unustama, et arvestada tuleb süsiniku ja lämmastiku suhtega. Piltlikult öeldes on edukaks kompostimiseks vaja lisada süsinikurikast materjali, nagu oksi, põhku, paberit või saepuru, ja lämmastikurikast materjali, nagu rohelised taimejäänuseid, sõnnikut või toidujäätmeid. Sobiva tasakaalupunkti leidmine on hädavajalik.
Koreda materjali lisamine aitab luua kompostimiseks sobivat struktuuri, mis aitab tagada õige niiskusrežiimi ja hapniku juurdevoolu. Puhas toidujääde kipub märjaks minema. Lagunemine muutub seepeale aeglasemaks ja anaeroobseks, mis paneb kompostihunniku või -kasti haisema. Kuivemal suvel tasub seevastu kompostihunnikut isegi niisutada. "Teatud mõttes võiks vaadata kompostihunnikut miljarditest mikroobidest koosneva koduloomana, kelle eest tuleb regulaarselt hoolt kanda, et see end hästi tunneks," leidis Lanno.