Kätte on jõudnud kevade algus, mil talve tardumuses veetnud roomajad tulevad urust välja end soojendama. "[Rästikuga] kohtumise tõenäosus praegu ongi suurem. Nad otsivad lagedaid päikesele avatud kohtasid," sõnas Tõnu Talvi saates "Terevisioon". Roomajad on nimelt kõigusoojased, kelle keha vajab normaalseks talitluseks looduse soojust.

Talvi sõnul katab klassikalise rästiku keha siksak-muster. Väliselt võib rästiku teinekord segamini ajada nastikuga, sest leidub ka musti rästikuid. Nastiku tunneb aga ära kollaste kuklalaikude järgi. Liiki saab määrata veel mao kehakuju põhjal. "Rästik on palju jämedam, jõulisem ja lühem. Nastik on vibalik, pikk ja sale," võrdles peaspetsialist.

Kumb roomaja tõenäolisemalt vastu tuleb, sõltub Talvi sõnul osalt elupaigast. "Rästik on reeglina enamasti kuivema elupaiga ja kividega seotud. Nastik on enamasti veekogu lähedusega seotud," kõrvutas ta veel. Niisiis kohtab suvel madalas merevees või järves suplev inimene reeglina nastikut.

Kes näeb rästikut enda ees üle tee minemas, võiks Talvi sõnul oodata, kuni madu on oma teed läinud. "Kui me ühel või teisel põhjusel teda hästi ootamatult kohtame, siis tõenäoliselt on ehmatus ja ärevus mõlemapoolne," märkis ta.

Sellisel juhul näeb rästik inimeses ohtu, teeb end kaitseasendis näiliselt väiksemaks ja on valmis vajadusel salvama. Ehmunud inimene tõlgendab rästiku hammustust aga rünnakuna. "Meie talle saagina loomulikult mitte mingisugust huvi ei paku. Ta otsib ja ootab seda võimalust, et vaikselt kaduda oma turvalisse kohta," selgitas Talvi.

Marjuliste ja muude looduses uitajate ettenägematuid kohtumisi rästikuga tuleb peaspetsialisti sõnul ette tegelikult harva. "Eestis on umbes sadakond korda aastas, kus me teame, et sellist rästikuhammustust juhtub," ütles ta. Sellisteks kohtumisteks ei saa Talvi sõnul valmistuda, kuid neid ei pea ka tema sõnul eriliselt kartma. "Looduses juhtub palju rohkem igasugu muid ohtlikke asju tervisele või meie heaolule. Nii et see väike vaene rästik, las ta kaob oma urgu või kivi alla ära vaikselt," soovitas ta.

Kui juhtub, et rästik siiski enesekaitseks hammustab, tuleb Talvi sõnul eeskätt rahulikuks jääda. "[Tuleb] mitte midagi selle tõenäolise hammustuskohaga teha: ei mingisugust žgutti ega kaugeltki selle haava puhastamist," juhendas ta. Vältima peaks just hammustuskoha ümbruses vereringet elavdavaid tegevusi. "Kui telefon on endal olemas, siis loomulikult tasuks helistada kohe 112. Kui on keegi abiline olemas ja olukord ei ole väga hull, siis ise minna arsti juurde," soovitas ta veel.

Rästikuhammustuse tõsidus sõltub peaspetsialisti sõnul mitmest asjaolust: inimese keha suurusest ja massist, rästiku suurusest ning sellest, kas rästik on hiljuti toitunud. "Suure kokkuvõttena võib öelda, et kusagil 15 protsenti inimesi vajab haiglas arstiabi peale rästikuhammustust," tõi Talvi välja.

Kuna Eestis pole tema sõnul otseselt suurlinnasid, on rästikud ja nastikud linnaparkides ning -veekogude ääres tõenäolised külalised. "Rästikud tulevad siia põhiliselt oma tavalise saakobjekti ehk näriliste, enamasti näriliste poegade järele," põhjendas ta. Üht rästikuisendit linnas taga ajada pole Talvi sõnul aga mõtet: "Mis me temast ikka jahime ja teisaldame? Nii suurendame lihtsalt energiakulu ja keskkonnakoormust."