Ameerika teadlased on analüüsinud maavärinates tekkinud seismiliste lainete levikut läbi maakera ja jõudnud järeldusele, et suur hulk iidset merepõhja moodustanud ainet on tänaseks jõudnud meie planeedi tuuma ja vahevöö piirile.

Kunagine merepõhjamaterjal on selle järelduse järgi läbinud märkimisväärselt pika laskumisteekonna, sest vahevöö ja tuuma vaheline piir asub umbes 2900 kilomeetri sügavusel. Endine merepõhjaaine moodustab seal suhteliselt õhukese, vaid mõnekümne kilomeetri paksuse kihi.

Teadlased on selle kihi olemasolu, vähemalt laiguti märganud varemgi ja nimetanud selle äärmise aegluse vööndiks. Nimetus tuleb sellest, et seismolained levivad selles kihis äärmiselt aeglaselt. Aeglus tuleneb aga sellest, et kihi materjal on väga suure tihedusega. Kihi päritolu üle on teadlased arutlenud pikalt.

Samanta Hansen Tuscaloosas asuvast Alabama Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad nüüd ajakirjas Science Advances, et äärmise aegluse vööndi moodustav materjal on nende analüüsi põhjal pärit ammustest merepõhjatükkidest, mis on maakoore laamade kokkupuutealal, niinimetatud subduktsioonivööndis vahevöösse sukeldunud.

Laamade piiril toimub alatasa maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Olenevalt sellest, kas laamad teineteisest eemalduvad või teineteisele lähenevad, tekib uut merepõhja juurde või kaob vana merepõhja vahevöösse.

Vahevöös sattub endine merepõhi sealsesse kivimiringesse ja suur osa sest jõuabki paljude miljonite aastate pärast maakera tuuma piirile äärmise aegluse vööndit moodustama.

Vahevöö ja tuuma piirpind on üks teravamaid üleminekuid maakera struktuuris, millest kummalgi pool erinevad aine füüsikalised omadused järsult. Mida paremini me aimame, mis sel piirpinnal toimub, seda paremini mõistame ka maakera tervikuna.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.