Tartu Ülikooli üliõpilasesindus kutsus kolm rektorikandidaati, professorid Toomas Asseri, Raul Eametsa ja Jaak Vilo ülikooli raamatukokku avalikult väitlema. Kõik huvilised said kandidaatidele anonüümselt küsimusi esitada. Üliõpilasesindus ise ootab uuelt rektorilt, et too suhtuks üliõpilastesse kui kolleegidesse.

"Et rektor hooliks õppe kvaliteedist, et rektor hooliks üliõpilaste toimetulekust, et üliõpilastel oleks tõesti võimalik keskenduda kõrghariduse omandamisele, et olmetingimused oleksid talutavad. Ja loomulikult sellised natuke laiemad ühiskondlikud teemad ka. Kestlik areng on täna selline suur teema - üliõpilastele võib-olla veel olulisem kui vanematele inimestele," loetles Katariina Sofia Päts, TÜ üliõpilasesinduse esimees.

Kõik kandidaadid tutvustasid lähemalt oma seisukohti. Senine rektor, professor Toomas Asser peab muu hulgas oluliseks kõrghariduse rahastamist ja teadlaste järelkasvu. Professor Raul Eametsa sõnul võiks ülikool ühiskonnaelus rohkem kaasa rääkida. Professor Jaak Vilo hinnangul on ülikool hea siis, kui seal on head inimesed.

Tudengid ootavad eeskätt nende muredega tegelemist. "Ma ootan rohkem seda, et nad esindaksid üliõpilasi ja ausalt tooksid välja need vajadused ja nii-öelda need probleemid, mis üliõpilastel on, selgemini, kui seda on varem tehtud," sõnas Tartu Ülikooli üliõpilane Nora.

"Uuelt rektorilt, ma ütleks, et ma ootan sellist mõistvat suhtumist ja väga hea koostöö jätkamist siis niisama tudengitega ja ka üliõpilasesindusega," lisas Angela.

Kõrghariduse rahastamine, tudengite toimetulek ja õppe kvaliteet olid ka tänasel arutelul läbivad teemad. Kes Tartu Ülikooli järgmised viis aastat juhib, selgub 20. aprillil.

Tasuline kõrgharidus kujutab kandidaatide arvates Trooja hobust

Jaak Vilo tõi välja, et praegune rahastus tudengi kohta on väga madal. Kui riik lisaraha andmisega edasi ei mine, tuleb pöörata tähelepanu kvaliteedile. Paratamatult tuleb selleks õppekohtade arvu vähendada. Kuigi ministeerium on viidanud, kuidas tasuline õpe on odavam, ei saa olla Vilo sõnul kõrghariduse kulud võrdlusriikidest palju madalamad. Pigem tuleb näidata kõrghariduse tegelikku hinda.

Kuigi toimunud on suur kahanemine, pole Tartu Ülikool praegu ise oluliselt kokku tõmmanud. Seega on see ise oma n-ö suppi lahjendanud. Kui ülikool teeb lisatööd, tuleb küsida ka kõrgemat hinda. Järgmised neli aastat on võimalik põhjendada ülikooli kasu, pöörates tähelepanu lõpetanute tegevusele. Õnneks on avalikkus ja valijad mõistnud, et ülikoolide pealt kokku hoidmine on Eestile kahjulik.

Raul Eamets hoiatas, et madala või tegeliku hinnaga tasulise kõrghariduse juurde minnes võib tekkida riigil kiusatus finantseerimine külmutada, mis sunnib leidma ülikooli lisaraha turult. Minevikku vaadates võib kaasneda sellega riigile tarvilike inimeste nappus, nii sotsiaalteadustes kui ka süveneks näiteks loodusainete õpetajate põud.

Ülikoolid peavad tegema rahastuse suurendamiseks tema sõnul tugevamat lobitööd. Praegu ei küsi ülikool hinda, mis õpe tegelikult maksab. Sotsiaalia on Eametsa sõnul hea näide, kus osakoormusega tasulise õppe osakaal hiilivalt suureneb, ses juurdekasv pole kvaliteedi tagamiseks vajalik. Vaadata võiks teiste rahaallikate suunas, kas mängida ümber baasrahastust või saada ligi ettevõtete teadusrahale.

Toomas Asser märkis, et kõrghariduse rahastamises ollakse praegu vaheetapis ja vähemalt järgmised neli aastat see tasuliseks ei muutu. Samase ei saa vältida laiemaid arutelusid. Ühtlasi on ühiskond mõistnud, et kõrgharidus vajab lisaraha. Laiemalt on paigast ära baasrahastuse ja konkurentsipõhise rahastuse osakaal – 14 protsendi asemel peaks moodustama see kolmandiku.

Kõrghariduse rahastamise juures on jäänud poolikuks üliõpilaste toetuste, palkade ja laenude süsteemi läbimõtlemine. Inimväärselt on praegu raske sellega ära elada. Rektorite nõukogu sooviks tõsta stipendiume 500 euroni. Samas tähendaks et vältimatult tuleks vaadata ka seda, kui paljud ja mis alustel toetustele kvalifitseeruksid.

Raul Eamets nõustus, et toimetulekutoetus peab suurenema. On aga juba poliitiliste valikute küsimus, kas tudengite arv jääb sellisel juhul samaks. Riigi laenuvõimekust vaadates võiks pakkuda see riikliku laenuskeemi sõbraliku intressiga ja üldsumma peaks olema praegusest kolm korda suurem. Ühtlasi saaks instrumendi kaudu suunata tudengeid õppima riigile vajalikke erialasid. Praegu taolist poliitikat pole.

Riikliku laenusüsteemi ideed toetas ka Jaak Vilo, et pangad sellega käsi rasvaseks ei saaks. Ühiskonnale oleks kõige kasulikum, kui laenusüsteem võimaldaks õppida täiskohaga. Viimane nõudlikumaks ka õppijat. Samas tuleks laenuraha tagasi küsida, muidu võib tekitada see ühiskondlikke pingeid ja tekitada ebavõrdust. Küll võiks olla madalama palgaga inimestel võimalus maksta hiljem seda tagasi aeglasemalt.

Väljapakutud stipendiumi 6000 eurot aastaks tuleks lisaks kõrvutada toetusummaga, mida saavad erialad riigilt õpetamiseks. Nimetatud 6000 eurot ületab miinimumsummat märgatavalt. Edukalt tudengeid tuleks samal ajal täiendavalt motiveerida ja palgata neid ka näiteks teadlasrühmadesse.

Doktoriõpe ja paindlikud õppevormid

Raul Eamets rõhutas, et õppevormid võiksid muutuda senisest paindlikumaks ja arvestama rohkem tööturu vajadustega. Näiteks on loodusteadustes juba näiteid, kus tugevamate huvidega bakalaureusetudengid viiakse sisuliselt isikliku õppe vormis doktorantuurini. Samas ei saa rakendada seda kõigi tudengite puhul.

Eriti sotsiaalteadustes on näha, kuidas magistritudengite keskmine vanus kasvab ja 80–85 protsenti sessioonõppes. Vahepeal tööl käinuna teavad need inimesed paremini, mis on tööturu vajadused. Samas võib olla teistes valdkondades pilt teine – arstid mikrokraadiga kirurgiks ei õpi.

Nii Toomas Asser kui ka Jaak Vilo soosiksid rohkem bakalaureuseastmest magistrantuuri minemist. Vilo sõnul ei saada tihti aru, kuidas aitab see spetsialiseeruda ja muuta enda oskusi mitmekülgsemaks. Praegu on näha otse magistrisse minevate tudengite arvu vähenemist, kuid oma korrektuuri selles võib teha majandusolude paranemine. Mõlemad märkisid sinna juurde, et leige huvi raskendab ka akadeemilise järelkasvu tagamist.

Aastas alustab ülikoolis doktorantuuri Vilo sõnul ülikoolis 160 inimest, kellest lõpetab paremal juhul 120. Neist pooled on välismaalased. Sellest piisab hädavaevu õppejõudude taastootmiseks ja ülikooli alalhoidmiseks. Tööturul on aga nõudlus veel 2–3 suurem.

Asser viitas, et rektorite nõukogu esitas koalitsioonile mõtte suurendada doktorantuurikohtade arvu praeguselt 300-lt 500-ni. Sellega proportsionaalselt kasvaks kohtade arv Tartu Ülikoolis. Samas tuleb tunnistada, et Eestis ei jätku nende täitmiseks inimesi ja neid tuleb tuua väljaspoolt.

Lisaks puudutasid kandidaadid õppekvaliteeti, võrdset kohtlemist ja ülikooli jätkusuutlikkust. Ülekande salvestist on võimalik näha teisipäeval.