"Näljahäda tulemusena läks loomulik iive negatiivseks, sest sündivus vähenes ja suremus tõusis järsult. Seejuures olid maakondade vahel tuntavad erinevused. Võrumaa ja Tartumaa kannatasid näiteks märksa enam kui Pärnumaa ja Saaremaa," rääkis uurimuse juhtautor, Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse vanemteadur Kersti Lust.

Kui veel 18. sajandil võis näljahäda käsitada rohkem loodusliku nähtusena, siis 19. sajandil tuleks seda näha sotsiaalmajandusliku probleemina. "Ei peaks rääkima halva ilma põhjustatud ikaldusest, vaid sellest, kuidas ühiskond toidupuudusega toime tuli ja kui efektiivselt toimisid näljapoliitilised meetmed," märkis Lust.

Viimast kinnitavad ka mitmed rahvusvahelised uurimused, mis on näidanud, et sarnaste ilmastikuolude põhjustatud näljahädade raskus varieerub märgatavalt eri maade ja piirkondade lõikes. 

Konkreetsemalt analüüsisid teadlased Viljandimaa kahte kihelkonda – Helmet ja Paistut. Sõltuvalt vanusest tõusis kriisi ajal suremusrisk kahe- kuni kolmekordselt. "Ainult imikute puhul jäi tõus alla kolmandiku. Uuritud kohtades möödus kriis üsna kiiresti, sest juba 1846. aastal oli iive enam-vähem normaliseerunud," lisas Lust.

Mõisa surve

Suremuse kasv puudutas ühtemoodi nii taluomanikke kui ka maata talupoegi, keda oli rohkem ja kelle elujärg oli viletsam. Sotsiaalsete kihierinevuste puudumine talurahva seas oli Lusti sõnul väga üllatav tulemus. Seda võib seletada asjaoluga, et taluperemehed, kellel olid küll suured majapidamised, olid mõisa surve all ja pidid suure osa oma toodangust ja tööjõust mõisale loovutama. 

Kuna tootlikkus oli madal, ei jätkunud oma majapidamise jaoks ka kõige kibedamatel tööaegadel piisavalt aega ega hoolt. Näljahäda raskust mõjutas seegi, et talumajandus oli ühekülgne ja tegeleti peaasjalikult teraviljakasvatusega.

"Baltikumis ei olnud 19. sajandi esimesel poolel talumajandus iseseisev, vaid osa mõisamajandusest. Talunik elas mõisa kontrolli alla, tema maid mõisastati ja rendivahekorrad mõisaga olid ebakindlad. Mida rohkem talus toodeti, seda rohkem renti mõis küsis. See ei innustanud pingutama ja vähendas valmisolekut ikalduseks," kommenteeris Lust.

Kui varasem kirjandus rõhutab mõisate tõhusust näljahäda ohjeldamisel, siis suremust puudutavad andmed seda tõlgendust ei kinnitanud. "Surm tabas ühtviisi nii leebemate kui ka karmimate isandate käes olnud talusid, nii era- kui riigimõisaid. See näitab, et ulatuslikke kriise ei saa lahendada mikrotasandil ja nii suur näljahäda vajanuks vähemalt kubermangu tasandil sekkumist," lisas vanemteadur. 

Näljahäda vältimiseks pidi vald magasiaitadesse vilja varuma, et seda siis raskel hetkel välja laenata. Probleem oli selles, et võrreldes valitsuse ja mõisaga oli vald kõige vaesem ning nende suutlikkus suuremaid näljahädasid leevendada oli piiratud. "Lisaks puudus süsteem, mille abil valdade viljavarusid teiste valdadega jagada," rääkis vanemteadur. 

Talu ja mõisa lahutamine

Talurahva võimekus trotsida ikaldust paranes siis, kui talude majandamine lahutati mõisa omast. "See protsess toimus järk-järgult, otsustav murrang leidis aset 1860. aastatel. Talude koormus langes ja mõis ei saanud talust enam tööjõudu, vaid pidi selle ise palkama. Tulid uued ikaldused, aga näljahäda Liivimaal enam mitte," kirjeldas Lust.

Mõisa käsu alt vabanemine andis võimalusele ka vaimsele iseseisvusele ja peremehetunde kasvule. Lisaks sai talurahvas hakata valdade vahel vabalt ja luba küsimata liikuma.

"Kuigi pärisorjus oli kaotatud juba sajandi alguspoolel, siis talurahva iseseisvumine võttis aega. 1840. aastate näljahäda oli oluline sündmus, mis andis tõuke selleks, et talurahva ja mõisa suhteid viidi uutele alustele. Liivimaa rüütelkond sai aru, et mõisad ja talumajapidamised peavad eraldi edasi arenema," märkis vanemteadur.

Ideed talurahva olukorra parandamiseks oli ringelnud juba pikemat aega, aga nende realiseerimiseks oli vaja eksistentsiaalset ohuolukorda. "Mahajäänud maades viivad kriisid elu edasi, aga nende eest tuleb maksta ränka hinda, antud juhul oli selleks kõrge liigsuremus," lisas Lust. 

Rahvusvahelises teaduses on 1840. aastate näljahäda Euroopa idaosas üsna tundmatu. Kersti Lust loodab, et värske uurimus innustab teadlasi ka teistes Ida-Euroopa riikides, kus oli mõisamajanduslik süsteem, demograafilistele andmetele värske pilguga vaatama.

Uurimus ilmus ajakirjas The Economic History Review.