Kuus mõtet intervjuust Andero Uusbergiga:

• Käitumisteadused ei anna alati otsustamiseks vajaliku konkreetsusega vastuseid.
• Pärast pandeemiat on vaimse tervise teema vähem stigmatiseeritud.
• Ühiskondlike õppetundide sõnastamine tervisekriisist seisab veel ees.
• Kriiside ajal hakkavad inimesed jagama ootamatult põhjuseid, miks on vaja oma emotsioone reguleerida.
• Erinevate psühhoterapeutiliste praktikate tagajärjel paraneb inimese võime iseennast kõrvalt vaadata.
• Lisaks üksikinimese tunnetele saab avalduda ainulaadne emotsionaalne reaktsioon ka kollektiivsel tasandil ja ühiskonnas tervikuna.

Olite kõrgendatud avalikkuse tähelepanu all 2021. aastal, kui kuulusite valitsust nõustava COVID-19 tõrje teadusnõukoja koosseisu. Tagasi vaadates, mida see kogemus nii teadlase kui ka inimesena õpetas?

Inimesena tänavalt oli muidugi hästi põnev lähemalt näha, kuidas riiki juhitakse. Selle kogemuse eest olen väga tänulik.

Teadlasena õppisin kõige rohkem ilmselt seda, kui palju psühholoogiast ja käitumisteadustest laiemalt sellises olukorras kasu on, aga ka seda, miks on seda kasu vahel keeruline realiseerida. Mida aeg edasi, seda enam olid pandeemiaga seotud küsimusekohad seotud ju inimeste ja ühiskonna käitumisega.

Kuidas väsimusele vaatamata ettevaatust säilitada? Mida teevad ja ei tee piirangud vaimse tervisega? Kuidas mõjutab distantsõpe laste õppimist ja muud elu? Kuidas inimesi vaktsineerima julgustada? Kuidas lõhestumist vähendada? Kõigis neis küsimustes on võimalik probleemi mõtestamisel ja lahenduste valimisel kasutada käitumisteadusi.

Samas ei anna käitumisteadused alati otsustamiseks vajaliku konkreetsusega vastuseid. Näiteks kui küsime biomeditsiinilt, kui hästi üks või teine vaktsiin kaitseb, saame üpris täpse numbrilise vastuse. Kui aga küsida käitumisteaduselt, milline meede inimesi maske kandma või vaktsineerima ajendaks, siis sarnase täpsusega sellele vastata ei saa.

Asi ei ole selles, et käitumisteadusel vastuseid üldse ei oleks. Näiteks vaktsineerimiskäitumise mõjutamise võimalused ja raskuseid olid üsna hästi ette teada. Asi on nende vastuste täpsuses. Need olid alandlikkusele kutsuvad kogemused, käitumine on keeruline.

Õnneks sattus aeg-ajalt teele ka küsimusi, millele sai käitumisteaduse põhjal väga otseselt vastata. Näiteks arutasime ühel hetkel, kuidas võiks väljastada vaktsineerimistõendeid kahedoosilise vaktsiini korral. Kas anda tõend pärast esimest süsti, nii et see kaotab kehtivuse, kui inimene teisele süstile ei tule, või väljastada tõend alles pärast teist süsti. Kumb variant motiveeriks inimest enam?

Uuringud on näidanud, et samaväärse asja kaotamine on sageli tugevam ajend, kui selle võitmine. Seega peaks olema tõhusam see, kui me anname tõendi pärast esimest vaktsiinidoosi kätte ja ütleme, et kui sa ei tule teist doosi tegema, võtame selle ära. Erinevatel põhjustel viidi ellu siiski teine, käitumisteaduslikult kehvem variant.

Mis puudutab avalikkuse tähelepanu, siis seda võib võrrelda lõkkega: selle soojus on paitav, aga liiga lähedale sattudes hakkab kõrvetama. Mul õnnestus olla selle suhtes parajas kauguses – meedia huvi minu vastu oli valdavalt mõnusalt mõõdukas. Näiteks astusin sageli üles mitte televisioonis, vaid raadios, mis mulle väga meeldis, sest seal saab asjade üle natuke rahulikumalt arutada.

Mida me ühiskonnana koroonakriisist õppisime? Kas see tõstis meie valmisolekut uuteks kriisideks, just vaimses ja psühholoogilises plaanis?

Ühiskonna tasandil on üks selge positiivne näide, mida ma ei väsi välja toomast, vaimse tervise teema tähtsustumine. Näiteks oli pandeemial oma roll selles, et meil on nüüd sotsiaalministeeriumis vaimse tervise osakond. Lisaks tellis riik ajaloos esmakordselt vaimse tervise uuringu. Need on lihtsalt pisikesed ilmingud suuremast vaimse tervise väärtustumise lainest.

Üldisemalt on vaimse tervise teema vähem stigmatiseeritud. Ei saa öelda, et stigma oleks täielikult kadunud, aga ma arvan, et paljudel inimestel on lihtsam endale ja teistele tunnistada, kuidas vaimne tervis ei ole alati samas seisus ja tuleks mõelda, mida me enda jaoks teha saame.

Kui nüüd küsida, kas oleme pandeemia-kogemusest maksimaalselt õppinud, siis seda ma ei julge kinnitada. Oleks tänuväärne, kui keegi analüüsiks süsteemselt seda, mis juhtus, mis läks hästi, mis halvasti. Ma tean, et mingi piirini seda tehakse, aga on pigem küsitav, kas piisavalt. Sellel on muidugi üks lihtne inimlik põhjus. Pandeemia ei saanud Eestis ju läbi, vaid asendus julgeolekukriisiga, mis õigustatult neelab palju ressursse. See võib aga tähendada, et ühiskondlike õppetundide sõnastamine tervisekriisist seisab veel ees.  

Kui tulla indiviidi tasandile, siis teame, et pandeemia perioodil sagenes depressioonile ja ärevushäiretele iseloomulike tunnuste levimus, eriti noorte seas. Näiteks meeleolu ja motivatsiooni langus, une ja toitumisega seotud rütmimuutused ja lihtsalt äratuntavalt kehvem enesetunne.

Kriisi kardetud mõju selles mõttes realiseerus, aga siiski mitte niisugusel määral, nagu oleks võinud karta. Hiljutisel pandeemia psühholoogiliste mõjude seminaril tõdeti näiteks, et inimesed osutusid säilenõtkemaks, kui paljud vaimse tervise eksperdid algselt arvasid. Säilenõtkus tähendab siin raske olukorraga kohanemist, keskkondlikest tagasilöökidest kiirelt taastumist.

Siin on nüüd oluline mitte pisendada nende inimeste kogemusi, kellele pandeemia oli ja jäi raskeks. Nende kogemuste kõrvale võib pildile lubada aga ka inimesed, kes leidsid pandeemias midagi head ja arendavat. Näiteks võimaluse oravarattast välja astuda ja oma toimetamisi värske pilguga mõtestada. Või kogemuse, et ka uskumatute olukordadega on võimalik toime tulla.

Teie peamine uurimisvaldkond on emotsioonide reguleerimine. Näib, et kriiside ajastul elamine pakub selle temaatikaga tegelemiseks viljakat pinnast, sest pidevalt on vaja kohaneda, muu hulgas emotsionaalses plaanis. Kui palju ühiskondliku ja poliitilise elu tõmbetuuled teie teadustööd inspireerivad ja kas tunnetate, et selle tähtsus on kriiside tuules kasvanud?

Teatud mõttes kindlasti. Kui ma mainisin, et inimesed osutusid säilenõtkemaks, kui oleks võinud arvata, siis võib küsida, mis neil seda teha lubas. Säilenõtkus tähendab vastupanuvõimet raskustele. Kui mitu inimest saavad sarnase löögi, siis säilenõtkem on see, kes sellest kiiremini taastub. Üks asi, mida need inimesed hästi teevad, on just nimelt emotsioonide reguleerimine.

Psühholoogidele oli emotsioonide reguleerimise tähtsus muidugi juba varem teada. Kriisi ajal juhtub see, et põhjused, miks on vaja oma emotsioone reguleerida, on ühtäkki jagatud ja sünkroniseeritud. Teadlase jaoks avab see ahvatleva võimaluse uurida jagatud kogemusi.

Näiteks on minu publikatsioonide nimekirjas üks lõbus artikkel, mis on tehtud Donald Trumpi valimisvõidu järgselt Ameerika Ühendriikides. Mu sealsed kolleegid tulid kiiresti selle peale, et küsida, kuidas Trumpi vastu hääletanud inimesed tema valimisvõidust tekkinud šokiga toime tulevad. Leidsime, et olukorra ümbertõlgendamisest oli rohkem abi, kui katsetest sellega leppida või mitte sellele mõelda.

See on näide uuringust, mis saab võimalikuks, kui paljud väga erinevad inimesed jagavad sarnast kogemust. Pandeemia pakkus sarnaseid võimalusi ning paljud teadlased haarasid neist ka kinni.

Emotsioonide reguleerimine eeldab, et inimene saab ise vähemalt mingil määral juhtida, milliseid emotsioone ta tunneb ja kui intensiivselt need teda mõjutavad. Milline on viimane teadmine selle kohta, kuidas emotsioonide reguleerimine käib ja kuivõrd on seda võimalik õppida ja treenida?

Emotsioonide reguleeritavust on hea kirjeldada mu järeldoktorantuuri mentori James Grossi mudeli alusel. See toetub väga lihtsale ideele, et mingit süsteemi, näiteks emotsiooni, saab reguleerida muutes neid elemente, millest see süsteem koosneb. Seega tasub emotsiooni regulatsiooni kaardistamiseks esmalt küsida, kuidas emotsioonid tekivad.

Grossi käsitluses tekib emotsioon neljaetapilises protsessis.

• Esimene etapp on olukord, mis on emotsiooni objektiks. Näiteks suusasõber kogeb pettumust, mille objektiks on sulale pöörav ilm.
• Teine etapp on tähelepanu ehk see, mida ma olukorra juures täpsemalt registreerin. Näiteks kui suusasõbral on kiire töönädal, ei pruugi sulailm temas kuigi tugevat emotsiooni tekitada. Kui tal on aga aega märgata, kuidas suusalumi järk-järgult kaob, võib ta reageerida valulisemalt.
• Kolmas etapp on olukorrale hinnangu andmine selle alusel, kuidas see suhestub mu eesmärkide, väärtuste ja muude motiividega. Näiteks mulle, kes ma väga suur suusasõber ei ole, ei tähenda sulailm kuigi suurt kaotust, ehk isegi rõõmustan, et teed saavad lumest vabaks.
• Neljandaks etapiks on emotsionaalne reaktsioon, mis jämedas joones tähendab seda, et keha ja psüühika valmistuvad olukorraga toime tulema.

Nende nelja etapi korduval läbimisel tekibki emotsioon, olgu see rõõm, frustratsioon või ärevus. Kui see emotsioon tundub inimesele mingil põhjusel ebasoovitav, siis käivitub emotsiooni regulatsioon, mis seisneb psüühika katses muuta üht või mitut neist neljast etapist.

Seega on emotsioone reguleerimiseks neli põhimõttelist võimalust. Esimene võimalus on proovida olukorda ennast muuta. Kui lund ei ole, võib suusasõber näiteks reisida lumerohkemasse kohta. Sageli me muidugi olukorda muuta ei saa ja peame kaaluma järgmisi võimalusi.

Teine võimalus emotsioonide reguleerimiseks on mängida tähelepanuga. Näiteks uputada ennast telesarja, et kaduva lume peale mitte mõelda. Kolmas võimalus on olukorra ümbertõlgendamine. Näiteks mõelda, kuidas kaduv suusalumi on lootustandev märk ilusast varajasest kevadest.

Neljas võimalus on muuta emotsionaalset reaktsiooni teadvuses ja kehas. Näiteks proovida emotsiooni mingil moel alla suruda. Sellesse perekonda kuuluvad ka alkoholi tarvitamine ja liigsöömine, mille üheks eesmärgiks on sageli negatiivsete emotsioonide tuimestamine. Need strateegiaid muudab riukalikuks see, et lühivaates nad võivad emotsiooni kenasti muuta, aga pikas perspektiivis on nad muidugi ohtlikud. Õnneks on kehalise reaktsiooni muutmiseks palju tervislikumaid meetodeid, nagu lõõgastustehnikad või sport.

Neist neljast huvitab mind kõige enam ümbertõlgendamine, mida me minu töörühmas uurime. Oleme välja pakkunud mudeli ümbertõlgendamise kognitiivsete mehhanismide paremaks mõistmiseks. Näiteks lähtume seal eeldusest, et olukorra emotsionaalne tõlgendus on alati kombinatsioon kahest sisendist: olukorrast nagu ma seda tajun ja motiividest, mida ma parasjagu oluliseks pean.

Kumbki neist pole kuidagi objektiivselt ette antud, vaid meie psüühika konstrueerib need. Seega, kui inimene kasutab emotsioonidega toimetulemusel ümbertõlgendamist, siis tema psüühika asub korrigeerima neid konstruktsioone.

Ühelt poolt võin korrigeerida oma tajupilti. Kui mu emotsionaalne reaktsioon tekitab minus ebamugavust, võin üle vaadata, kas ma tajun olukorda ikka adekvaatselt. Näiteks, kui sõber jätab mu sõnumile vastatama, võin esimese hooga olla solvunud, sest konstrueerisin kuvandi, kus sõber näeb sõnumit ja ei suvatse vastata. Järele mõeldes võin selle konstruktsiooni asendada millegi tõenäolisemaga, näiteks et küllap jäi sõber raamatut lugema ja pole veel mu sõnumit näinud. Ehk siis me saame revideerida oma tajupilte .

Teiseks võime revideerida seda, mida me olukorraga seoses oluliseks peame. Seda võimaldab asjaolu, et see, mida me parasjagu väärtustame ja tahame, vaheldub üpris palju. Kui olla millelegi saavutamisele pühendunud, võivad tagasilöögid tunduda ebaproportsionaalselt valusad.

Näiteks kui suusasõber on keskendunud eesootavale sõidule, siis mõjub sulailm tõelise pettumusena. Kui ta aga astub korra eemale ja märkab ka kõiki teisi asju, millest ta elus hoolib, muutub sulailm  talutavamaks. Võib-olla märkab ta lisaks, et suusasõidu asemel saab ta veeta aega näiteks oma lähedastega, mis on järele mõeldes tema väärtuste hierarhias kõrgemalgi kui hobidega tegelemine.

Kuidas üldse emotsiooni määratleda?

Psühholoogia on teadusharu, kus on suhteliselt vähe midagi avastada, sest psüühikat on süsteemselt püütud kirjeldada aastatuhandeid. Erinevalt näiteks neuroteadusest, kus tehnoloogia areng avab meile uusi aju tunnetamise võimalusi.

Muidugi tõstatab tehnoloogia areng ka psühholoogia jaoks uusi küsimus nagu näiteks kõik digikeskkonnas käitumisega seonduv. Enamasti ei ole aga vastused neile küsimustele üleni kordumatud, vaid pigem täpsustused juba varem kõlanud vastustele. Üldisemalt ongi psühholoogia rolliks minu meelest teadusliku meetodi abil lahendada või vähemalt edendada üsna iidseid debatte.

See sissejuhatus aitab ehk mõista, kuidas on võimalik, et emotsiooni definitsioon on endiselt miski, mille üle tänapäeva psühholoogias aktiivselt vaieldakse! Seisukohad selles vaidluses võib paigutada teljele, mille ühes otsas on seisukoht, et emotsioonid on evolutsiooniliselt ajju programmeeritud ja seega suuresti kaasasündinud.

Sellisel juhul on meie ülesanne õppida nendega elama, aga emotsioonide põhiolemus on meie kontrolli alt väljas. Sellele vaatele on üsna lähedal näiteks Jaak Panksepp, kelle teos "Vaimu arheoloogia" hiljuti eesti keeles ilmus.

Emotsioonimääratluste telje teises otsas on seiskoht, et emotsioon ei ole teaduslik kategooria. Kuigi kogemuses on emotsioonid mõistagi olemas, siis nende kogemuste teaduslikuks seletamiseks ei ole eraldi emotsiooni mõistet vaja, kuna see taandub psüühika elementaarsematele komponentidele nagu olukorra tunnetamine, tegevuse planeerimine ja füsioloogiline valmisolek.

See koolkond ütleb, et emotsioonid on nagu tähtkujud – nad eksisteerivad vaid inimese kogemuses ja nende teaduslikuks seletamiseks on mõistlik rääkida nende osisteks olevatest taevakehadest.

Mulle tundub, et tõde on kuskil vahepeal. Telje esimene, Panksepa ots ei ole kooskõlas tänapäevaste ajukuvauuringutega, mis näitavad üsna selgelt, et selgepiirilisi nii-öelda juurikaid erinevatel emotsioonidel ajus ei ole. Erinevad emotsioonid tekivad suuresti kattuvate ja kogu aju haaravate võrgustike aktiivsuses. Samas ka telje teine ots, mille järgi emotsioonid on pelgalt illusioonid, ei tundu kõige viljakam.

Mulle tundub, et emotsioon võib olla suurem kui selle osade summa. Lisaks emotsiooni komponentide mõistmisele tasub meil seega püüda mõista ka komponentide koosmõjus sündivat unikaalsust.

Üks märksõna, mida erinevad õpetlased ja pshühhoteraapia vormid rõhutavad, on teadlikkus ja teadevolek. See võimaldab mõtteid ja emotsioone kõrvalt vaadata, ning valida, kuidas me neile reageerime, millisega neist kaasa läheme ja millistele tähelepanu ei pööra. Kui teadevolek piisavalt kaugele välja arendada, võib mõnede õpetuste järgi toimuda isegi vaimne valgustumine. Kuidas psühholoogid teadevoleku võimest aru saavad ja kas see on nii-öelda võluvõti vaimse tervise küsimustega lahendamisel?

Ka teaduslike meetoditega on tuvastatud, et erinevate psühhoterapeutiliste praktikate tagajärjel paraneb inimese võime iseennast distantsilt vaadata, mis vähendab samastumist oma mõtete ja tunnetega.

Teadvelolek on olnud psühholoogias viimastel aastakümnetel oluline teema. Selle üks aktiivaine näib olevat aktsepteerimine, mis tähendab, et ma ei anna oma kogemusele ei pluss- ega miinusmärki. Emotsiooniregulatsiooni seisukohalt on aktsepteerimine väga huvitav nähtus. Ühtepidi võiks öelda, et see ei ole emotsiooniregulatsiooni vorm, kuna aktsepteerimist praktiseeriv inimene sihilikult väldib oma emotsiooni reguleerimist.

Mulle tundub aga, et lähemal vaatlusel võib aktsepteerimine olla varem jutuks olnud ümbertõlgendamise üks alaliike. Emotsioone ei suuda tekitada mitte ainult sündmused meie ümber, vaid ka sündmused meie sees ehk tunded, mõtted või soovid. Näiteks võib inimene olla pettunud, et ta on jälle ärev, sest lootis, et on sellest välja kasvanud.

Selline negatiivne meta-tunne (pettumus) saab tekkida siis, kui selle objektiks olev tunne (ärevus) läheb mu tõlgenduses vastuollu mõne mu motiiviga (lootus, et ärevus on seljatatud). Meie ümbertõlgendamise mudeli järgi saab sellist tõlgendust muuta muuhulgas seeläbi, et ma muudan oma motiive ehk antud juhul lootust, et ärevus on seljatud. Mulle tundub, et aktsepteerimine aitab inimesel just seda teha, vaigistada kõikvõimalikke standardeid, ootusi ja muid motiive, mis meil oma tunnete ja muude seesmiste seisundite suhtes on.

Kuidas mõtestada emotsioonide reguleerimist kollektiivsete emotsioonide puhul, näiteks laulupeol või ühiskondlik-poliitilistes vaidlustes tekkivate tunnete puhul? Võib tunduda, et sellistel puhkudel on võime ja agentsus oma seisundit mõjutada mõnevõrra ahtam kui individuaalsete emotsioonide puhul. Kas need samad protsessid, mis kehtivad üksikisiku puhul, toimivad ka kollektiivsel tasandil?

Üksikisiku tasand jääb ikka alles. Näiteks sealsamas laulupeol võib inimene silmad kinni panna ja millestki muust mõelda, mille tulemusel kontakt üleüldise meeleoluga nõrgeneb. See üksikisiku tasand ei pruugi aga olla kogu kogemuse seletamiseks piisav.

Kollektiivne dünaamika on hirmus huvitav. See ei ole küll minu ekspertiis, aga ma tean, et seda uuritakse eeldusel, et indiviidi emotsioon on üks asi, aga ka kollektiivsel tasandil saab olla oma unikaalne emotsionaalne reaktsioon, millel on omad reeglipärad.

See uurimissuund on viimasel ajal saanud tuult tiibadesse tänu sotsiaalmeediale, mis võimaldab jagatud tundeid dokumenteerida. Näiteks on Ameerikas analüüsitud politseipoolse vägivallale järgnevaid ühiskondlike reaktsioone. Politseipoolset vägivalda tuleb seal maal ette masendava regulaarsusega, kuid vaid mõned näiliselt samaväärsed juhtumid viivad laialdaste protsentideni. See annab huvitava võimaluse uurida, millal kollektiivi emotsioon saavutab sellise intensiivsuse, et tekib laiem ühiskondlik liikumine.

Selgub, et oluline on näiteks see, et kollektiiviliikmed väljendaksid oma isiklike tundeid teatud sünkroonsusega