Piimataluvus andis põhjaeurooplastele kasvutõuke
Miks kasvas Kesk- ja Põhja-Euroopa elanike kehapikkus ajavahemikul 8000 kuni 2000 aastat tagasi, kui samal ajal mujal elanud inimeste kasv jäi samaks või isegi kahanes?
Rahvusvaheline teadlasrühm pakub seletuseks laktoositaluvuse teket geneetilise mutatsiooni toimel, mis aitas kesk- ja põhjaeurooplastel probleemideta piima ja piimasaadusi tarbida.
Kui keskmine kiviaeg nooremaga asendus ja inimesed küttimiselt ning koriluselt üha enam põllupidamisele ja loomakasvatusele üle läksid, halvenes neil paraku tervis ja eluiga lühenes. Lühemaks jäi ka kasv.
Jay Stock Kanadas Londonis asuvast Lääne-Ontario Ülikoolist ja ta kolleegid kogusid andmeid enam kui kolme ja poole tuhande luustiku kohta, mis on leitud 366 arheoloogilisest leiukohast seitsmes maailma piirkonnas. Luustike vanus küünib 30 000 aastani.
Teadlased mõõdistasid luid ja järeldasid nende põhjal inimeste pikkust. Nad vaatasid, kui suured olid olnud keharaskuse kandmisel osalenud liigesed ja tuletasid sellest inimese arvatava kehakaalu.
Nüüd kirjutavad nad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et üleilmses plaanis kahanes alates 30 000 aasta tagusest ajast nii meeste kui ka naiste kehapikkus, jõudes miinimumi umbes 8000 kuni 6000 aastat tagasi.
Ent Kesk- ja Põhja-Euroopa asukaid on viimase 10 000 aastase ajavahemiku keskmistel aastatuhandetel seevastu iseloomustanud hoopis kehapikkuse kasv.
Samasugused suundumused valdasid laia maailma ja Euroopa inimeste seas ka kehakaalu alal: mujal see lahjus, Kesk- ja Põhja-Euroopas kosus.
Stock ja kaasautorid oletavad, et kesk- ja põhjaeurooplased võis kasvukursile viia ensüüm nimega laktaas, mida nad suutsid tänu geenimuutusele oma kehas toota ka täiskasvanueas.
See võimaldas neil taluda piimasuhkrut laktoosi ja saada piimast ja piimatoodetest kätte nii seda ainet kui ka mitmesuguseid häid rasvu ja valke.
Seletuse nõrk koht on asjaolu, et Briti saarte elanike kasv jäi käsitletud ajavahemikul pigem väiksemaks, kuigi piima jõid nad juba üsna varakult.