Nüüd aga selgub Austraalia teadlaste uuringust, et inimesed ei piidle võõraste vastutulijate nägu üldsegi nii palju, kui seni arvatud.

David White Sydneyst Uus-Lõuna-Walesi Ülikoolist ja ta kolleegid varustasid katseisikud silmaliigutusi jälgivate prillidega. Neile 20-minutisel jalutuskäigul vastu tulnud inimeste keha ja näo asukohad määras pildituvastusalgoritm. Katseisikud ise ei teadnud täpselt, mida katses uuriti.

Selgus, et katseisikud vaatasid otsa ainult 16 protsendile vastu tulnud inimestest. Seda oli vähem, kui seni tehtud katsete põhjal arvata võis. Seni aga on katseid tehtud laboritingimustes, kus katseisikud on teisi inimesi näinud videoekraanil.

White'i ja ta kaaslaste tehtud katses ilmnesid muu hulgas suured individuaalsed erisused: mõned katseisikud vaatasid otsa peaaegu kõigile vastutulnuile, teised aga mitte ühelegi.

Miks see nii peaks olema, ei ole päris selge. Mõnedes varasemates uurimustes on leitud otsavaatealtisusel olevat seoseid inimeste geenidega.

Kaasinimeste näo jälgimisel on igapäevases suhtluses suur tähtsus: põguski pilk inimese näkku aitab meil mõista tema emotsioone või kavatsusi.

Paljudest teadusuuringutest on ilmnenud, et nägu ja isegi lihtsalt näo sarnased kujutised äratavad kergesti inimeste tähelepanu. Nii on hakatud arvama, et see tähelepanu tekibki automaatselt. Kuid White'i ja kolleegide uudse metoodikaga tehtud uuring annab alust väita, et nii see siiski ei ole.

Ka selgus ses uuringus, et vastutulijate nägu ei saanud kuigivõrd suurema tähelepanu osaliseks kui muud kehapiirkonnad.

Teadlased soovivad katset korrata suurema katseisikute arvuga, et teada saada, kas tulemused jäävad ka siis püsima.

Praegusest, 30 katseisikuga katsest kirjutavad nad lähemalt ajakirjas Scientific Reports.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.