Panksepa teooria järgi kujunesid peamised emotsioonisüsteemid välja evolutsiooni käigus. Seejuures on need inimesel ühised teiste imetajatega. Neist igaüks tekib kindlates ajupiirkondades, mis asuvad sügaval ajukoore all. 

"Enne Pankseppa oli sellist lähenemist kasutatud hirmu ja viha uurimiseks. Panksepp tahtis saada täielikuma ülevaate, mis emotsioonid veel olemas on ja kus nad ajus paiknevad," rääkis Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro.  

Panksepa lähenemine rõhutab inimese ja loomade evolutsioonilist sidet: "Tihti juhtub, et inimesed, kes usuvad Darwini evolutsiooniteooriat, panevad millegipärast palju energiat sellesse, et rõhutada, kui väga inimene erineb loomast. Juba see, et inimene näiteks valmistab aatomipommi, teeb päris selge vahe sisse. Seega ei ole niivõrd huvitav see, mis neid eristab, vaid see, mis neid ühendab."

Pikka aega oli Panksepp tuntud üsna kitsas teadlaste ringis. Psühholoogiat ja neuroteadusi kombineeriva Panksepa laiem tuntus saabus alles 1998. aastal, mil ilmus tema peateoseks peetav "Affective neuroscience". Tema esiletõusu soodustasid 1990. tekkinud uued võimalused inimese aju uurida, näiteks võeti siis laiemalt kasutusele ajukuvamismeetodid.

Seitse peamist emotsiooni

Panksepa teooria kujunes mitme aastakümne vältel. Olulist verstaposti kujutas 1982. aastal ilmunud artikkel, milles ta kirjeldas nelja emotsioonisüsteemi. Nendele lisandus hiljem veel kolm.

Esimesena võttis Panksepp vaatluse alla vihasüsteemi, millele järgnes hirm. Need aitasid mõista ka seda, kuidas tekivad ajus patoloogiline ärevus ja agressiivsus. Hirmust eristas ta omakorda kurbuse- ja kaotusvalu-süsteemi, mille eesmärk on hoida sotsiaalseid olendeid oluliste liigikaaslaste lähedal. 

Omaette analüüsis Panksepp otsingusüsteemi, kuhu alla kuuluvad eri ajendid, mis panevad liikuma ja tegutsema, näiteks süüa ja peavarju otsima. "Panksepp nägi hulga vaeva, et põhjendada, miks seda süsteemi emotsiooniks nimetada. Kuid see polegi väga tähtis, loodust ei huvita teadlaste püüd panna emotsioonid ja motivatsioonid eraldi kastidesse." 

Panksepa esialgsele, 1982. aastal esitatud nelja emotsiooni eritlevale käsitlusele heideti ette, et selles puudub positiivne emotsionaalsus. 1990. aastatel ilmubki tema süsteemi rõõm, mille ta hiljem mänguks ümber nimetas. Mängiv käitumine on selgelt erinev võitlemisest.

Samuti lisab Panksepp peamiste emotsioonisüsteemide hulka hoolitsuse, mille tasemest sõltub, kui palju on inimesel sotsiaalset soojust. "Hoolitsus on justkui vastus teise organismi meeleheitekarjatusele, mis otsib tuge ja seltsi," selgitas Harro.

Kõige viimasena lisandus seksuaalne iha. "Sarnaselt otsingule, võib ka siin küsida, kus jookseb piir emotsiooni ja motivatsiooni vahel. Näib, et evolutsioon pole selget vahet sisse teinud. Omamoodi on kõik emotsioonisüsteemid motiveerivad, nad panevad meid midagi tegema või tegemata jätma," rääkis Harro.

Ta lisas, et kõige innovaatilisem oli Panksepa rõõmukäsitlus, samuti hirmu ja kaotusvalu eristamine: "Sellele vaadati viltu, sest Panksepp nimetas kaotusvalu alguses paanikaks ja arvati, et see on hirmu üks vorm, mitte eraldiseisev emotsioon."

Panksepa süsteemi tuleks võtta töömudelina, mis jääb avatuks uuendustele. "Klassifikatsioonide loomist mõjutab filosoofiast loodusteadusse üle kandunud soov luua terviklikke süsteeme. Kui teadmisi selleks ei ole, siis tehakse jõuga, mis ei pruugi anda häid tulemusi. Panksepp ignoreeris olemasolevaid kunstlikke süsteeme, ta ei lasknud nendel ennast segada," rääkis Harro.

Evolutsioonil pole üksikisikuga asja

Käsitlus inimese ürgsetest emotsioonidest, mis erinevatel viisidel meie elu siiani mõjutavad,  on erinev nägemusest, mille puhul rõhutatakse inimese individuaalsust ja vaba tahet. "Kuigi siin on teatud hõõrdumine, siis ometi saavad need käsitlused kui mitte rahulikult, siis ikkagi edukalt koos eksisteerida," arutles professor. 

Inimese kui liigi edukus näitab, et evolutsioonis tekkinud ürgsed emotsioonid on aidanud kasvule kaasa. "Need ei aita tingimata igat üksikut inimest. Evolutsioon toimib liigi ja mitte indiviidi tasemel. Emotsioonid on välja kujunenud selleks, et tulevastel põlvedel ja uutel liikidel läheks hästi," lisas Harro.

Nagu tänapäeva maailma probleemid näitavad, ei ole lõputu kasv siiski ainult edukuse märk. Professori sõnul ületaks inimene evolutsiooniloogika siis, kui ta seaks oma kasvule piirid ja suudaks nende sees püsida: "See võiks eristada inimest muust loodusest. Kuni me seda ei suuda, oleme osa looduslikust protsessist, mille seaduspärad on kõrgemad igasugusest inimese agentsusest."