Tuulikud peletavad nahkhiiri
Tuuleenergia tootmine on tõusuteel, samuti kasvavad aga meie teadmised tuulikute toime kohta loodusele ja loomadele.
Soome teadlased on uurinud, kuidas tuuleparkide lähedus nahkhiirte elu mõjutab. Tulemustest võib järeldada, et tuulikud nahkhiirtele väga ei meeldi.
Simon Gaultier Turu Ülikoolist ja ta kolleegid seadsid Soome lääneranniku metsadesse seitsme tuulepargi lähedusse üles mikrofonid, millega salvestasid nahkhiirte hääli. Tähelepanu keskendasid nad nii põhja-nahkhiirele kui ka viiele lendlase perekonna liigile.
Selgus, et põhja-nahkhiired hoidusid tuulikutest vähemalt 800 meetri kaugusele, lendlased aga eelistasid hoida neist seadeldistest isegi enam kui kilomeetrist distantsi.
Uuringus ei selgunud, kas nahkhiiri pelutavad tuulikud ise või on tuulikuid ümbritseval alal midagi, mis nende kohalolu ei soodusta.
Soomes on metsa rajatud tuulikute ümbrusest raiutud puid ja ehitatud juurdepääsuteid. On teada, et sedasorti inimtegevus ei ole meelepärane vähemalt lendlastele, kes peavad paremaks tegutseda paksus ja puutumata metsas.
Võib ka muidugi olla, et nahkhiiri häirib tuulikute müra või hoopis tiivikulabadelt heiastuvad valgushelgid. On võimalik, et tuulikute ümber on vähem putukaid, keda käsitiivalised saaksid toiduks tarvitada.
Pagemise põhjusest olenemata võib see nahkhiirte elu omajagu häirida. Just tuulises Lääne-Soomes kulgeb ka rohkesti nahkhiirte rännuradu. Mida rohkem tuulikuid püstitatakse, seda vähem elupaiku nahkhiirtele jääb.
Oma uuringust, selle tulemustest ja järeldustest kirjutavad Gaultier ja kaasautorid ajakirjas Landscape and Urban Planning.