Nüüd selgub Ameerika teadlaste tööst, et ka niisugused löögikraatrid, mis kogu jääst läbi ei ulatugi, võivad aidata eluks vajalikel ainetel jõuda Europa pinnalt jääkaane alla ookeani.

Kui Europa ookeanis peaks elusolendeid elama, nagu ju ikka loodetakse, siis võivadki komeedi- ja asteroidilöögid olla neile eluliselt tähtsad.

Evan Carnahan Austinist Texase Ülikoolist ja ta kolleegid mudeldasid Europat tabavaid komeedi- ja asteroidilööke arvutil.

Mudel näitas, et löögi toimel jääst tekkinud sulavesi vajub aegamööda läbi jää ja jõuab tihtipeale ookeanivette välja. Ka juhul, kui löögikraater ise ulatub umbes poole jää sügavuseni, jõuab keskmiselt 40 protsenti tekkinud veest lõpuks jää alla välja.

Vee liikumine läbi jääkooriku võib võtta küll mõnisada või mõni tuhat aastat aega, kuid alla ta jõuab ja pinnalt pärit aineid kaasa toob.

Europa jääkaane paksus ei ole tegelikult päris hästi teada, see võib ulatuda kümnete kilomeetriteni, kuid teadlaste mudel andis enam-vähem ühesuguse tulemuse igasuguste mõeldavate paksuste puhuks.

Ained, mida võimalikud ookeaniasukad võiksid vajada, on eelkõige oksüdandid. Oksüdandid ehk oksüdeerijad on ained, mis liidavad endaga redoksreaktsioonis elektrone; maistele eluvormidele vajalikest oksüdantidest on tuntuim hapnik ise. Oksüdante tekib Europa pinnal kiirguse toimel.

Kui Carnahanil ja kolleegidel on õigus ja ainete liikumine jää pinnalt jää alla toimub suures mahus ka suhteliselt väikeste komeedi- või asteroidilöökide peale, siis on võimalike elusolendite varustatus nende ainetega seniarvatust püsikindlam.

Kui olenditel peaks olema vaja ka antioksüdante, nagu meilegi soovitatakse, siis see on juba omaette teema.

NASA kosmosesond Europa Clipper sõidab mõne aasta pärast asjaolusid koha peale lähemalt uurima.

Carnahan ja kaasautorid kirjutavad oma mudelist ja selle näidatu põhjal järeldatust ajakirjas Geophysical Research Letters.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.