"Senised suundumused on ikkagi olnud sellised, et Eesti põllumajandus liigub Lääne-Euroopast tuttavale põllumajanduspraktikale üsna kiires tempos järele. Me oleme ikkagi valdavalt intensiivistumas. Nii pestitsiidide kui ka mineraalväetiste kasutus on ikkagi tõusuteel olnud viimasel kümnendil," tõdes Tartu Ülikooli taastamisökoloogia professor Aveliina Helm täna Vikerraadio saates Ökoskoop.

Hiljuti valminud uuringus vaatasid teadlased LifeCleanEst projekti raames üle hulga Pandivere kõrgustiku põhjaosa ja seda ümbritsevate alade jõgede valglaid, et teha kindlaks, milline on piirkonna põllumajanduse jälg põhja- ja pinnaveele. Põhjus on lihtne – põllumajandus on üks olulisemaid inimtekkelise veereostuse allikaid, põhjustades ülemaailmselt 78 protsenti ookeanide ja mageveekogude eutrofeerumisest. Eesti pole siin muust maailmast erand ja ka meie põllumajanduse keskkonnamõju on arvestatav.

Uuringu käigus tehti Pandivere kõrgustiku põhjaosas kindlaks nii jõgede kui ka põhjavee keemiline koostis, taimekaitsevahendite ja ravimijääkide sisaldus ja hinnati nende ärakannet jõgedes. Kui pinnavee puhul vaadati konkreetseid jõgesid, siis põhjavee puhul keskenduti allikatele, olemasolevatele puuraukudele ja kus neid võtta ei olnud, rajati sootuks uued puuraugud.

Kuna Pandivere ümbrus on põhjavee osas tundlikumaid piirkondi – sisuliselt on tegemist paekiviplatooga, kus vooluvete võrk on väga halvasti välja kujunenud ning enamik sadeveest jõuab suhteliselt kiiresti põhjavette ning asub toitma kõrgustiku jalamil asuvaid allikaid. Nendest omakorda saavad alguse aga mitmed jõed. Samal ajal on tegu suuresti aktiivse põllumajanduspiirkonnaga ja sealsete vetega on probleeme olnud juba aastakümneid.

"Võib-olla peab arvestama võimalusega, et kuni põllumajandustootmine selles piirkonnas on sellises mahus, ei saagi vee kvaliteet liiga palju paremaks minna. Meil on tegelikult olemas pikad aegread Pandivere allikatest alates 1980. aastast. Kui sinna süveneda, on majandustsüklid väga hästi näha – kuidas nitraadi sisaldused langesid 1990. aastate alguses ja tõusevad uuesti 21. sajandi esimese kümnendi lõpus," tõdes Eesti Geoloogiateenistuse hüdrogeoloog Joonas Pärn.

Uuringus vaadati üle Virumaa jõgede vee keemiline koostis ning taimekaitsevahendite ja ravimijääkide sisaldus. Tulemused kinnitasid, et Pandiveres sõltub põhjavee kvaliteet suuresti maapinnal toimuvast. Kuna head pinnavee äravoolu Pandivere platool ei ole, jõuab enamik lumesulaveest aegamisi koos saasteainetega ikka põhjavette.

Arvo Iitali sõnul oli üks uuringu huvitavamatest tulemustest see, et leiti ka selliseid taimekaitsevahendeid, mille kasutamine on Eestis õige pikka aega olnud juba keelatud. See viitab, et taimekaitsevahendid võivad olla eriti põhjavees üsna püsivad.

Põllumehed on probleemist teadlikud

On teada, et põllumajanduskemikaalide ja väetiste suhteline sisaldus vees käib majandustsüklitega enam-vähem ühte sammu. Nii langesid näiteks nitraatide sisaldused 1990. aastate alguses, kuid hakkasid 21. sajandi esimese kümnendi lõpus taas tõusma.

Arvo Iitali hinnangul võib oletada, et praegused rasked olud suunavad põllumehi pigem säästlikuma väetiste kasutuse poole, kuna ülekasutamine oleks rahaliselt väga kallis. Teine asi on sõnnik. Eesti loomakasvatus on väga kontsentreeritud ja sõnniku tootmine lehma kohtagi üks Euroopa kõrgemaid.

"Ühelt poolt olen täiesti kindel, et enamik põllumajandustootjaid on väga hästi informeeritud võimalikest keskkonnariskidest ja üritavad teha mis võimalik, aga samas eks igasugu asju võib ette tulla," tõdes Iital.

Samas ei jõua kõik maapinda imendunud veed allikatesse. Joonas Pärna sõnul oleks järgmine oluline samm vetevõrgu mõistmisel teha keerulisemad uuringud, et saada paremini aru, kus on allikate toitealad.

"Kui meil õnnestuks midagi ära teha allikate toitealadel ja suunata põllumajanduse meetmed just sinna, siis võiks võib-olla näha nende sisalduste vähenemist," tõdes hüdrogeoloog.

Teine viis saaste vähendamiseks on seotud täpsema väetamisega. Siin kohtuvad nii põllumehe kui ka keskkonna huvid. Juhul kui suuta väetamine hoida taimejuurte vahetus läheduses, jõuab lämmastikku ja fosforit vähem jõgedesse, järvedesse ja meredesse ja väheneks eutrofeerumine. Samas ei ole ülemäärane väetamine ka põllumehe huvides, eriti praegu, kui väetiste hinnad on järjest kasvanud.

Täpsem väetamine vähendab kahjusid

Täppisväetamiseks on mitmel pool maailmas otsitud mullas toimuva monitoorimise süsteeme. Eesti firma Paul-Tech on näiteks välja töötanud mullajaamad, mis mõõdavad reaalajas mulla veesisaldust ja toitainete hulka. See võimaldab väetamist teha õigel hetkel ja õiges kohas ning vältida väetiste ülekasutamisega kaasnevaid kulusid ja keskkonnakahjusid.

"Põllumajandusega on selles suhtes väga positiivne lugu, et absoluutselt kõik töövõtted, kui nad on tehtud optimaalsel ajal, kajastuvad kohe saagis. Eduka põllumajandusettevõtte tunnus ongi see, et plaane hinnatakse vastavalt hetkeolukorrale kogu aeg ümber. Töid tehakse siis, kui on selleks õige aeg. Kui keskkonnatingimused seda ei toeta, siis vaatan oma pritseplaanid üle, vaatan pritsesegud üle ja teen ainult hädavajalikku ega tekita lisastressi," selgitas Paul-Techi agronoom Teet Liiv "Osoonile".

Teine hea pool mullas toimuva jälgimisega on tema sõnul see, et mõõtmisinfo võib suunata maaharijaid ka suuremas pildis säästlikumate praktikate poole. Näiteks on suur probleem, et viljakoristusega vabanenud põllumaadelt vabaneb suures koguses toitaineid.

"Näen täna enda kliendibaasi pealt, et on hakatud mõtlema ja saadakse aru, miks on vaja minimeerida taimkatteta perioodi. See vabade toitainete hulk bilansis või kuskil Exceli tabelis ei kõneta niimoodi nagu mullajaam," tõdes Liiv.

Üks selline näide on põllumajandusettevõtja Margus Lepp Vändra AS-ist, kes on Eesti firma mullajaamasid juba mõnda aega kasutanud. "Eks mul on kartus, et mis toimub siin talvel nende toitainetega. Oleme oma vee pärast ju samamoodi mures, et kas toitained on seal mullas seotud või võivad nad kuhugi ära liikuda. Väga positiivne oli seda näha, et need on seotud," tunnistas Lepp.

Ka ökoloog Aveliina Helm märkis, et täppisviljelus on kindlasti osa põllumajanduses vajalikest muutustest, kuid terviklahendused peaksid olema siiski palju ulatuslikumad.

"Täppisviljelus on absoluutselt üks osa süsteemsest muutusest, aga lisaks oleks vaja ka seda, et maastikud oleks loodud mitmekesisemaks. Et me austaksime puhverribasid ja väldiksime toitainete leostumist nii maksimaalselt kui võimalik," ütles Helm.

Looduspõhised lahendused peaksid tema kinnitusel tooma kaasa väiksema põllumajanduskeemia kasutamise vajaduse. Hea näide on 2018. aasta põud, mil Eesti teraviljatootlus langes nelikümmend protsenti. Järgmisel aastal see küll tõusis, kuid kliimamuutuste jätkudes on tõenäoline, et esineb ka järjestikuste karmide põudadega suvesid.

"Sellistes olukordades on väga tarviline mõelda sellele, kuidas me teeme põllud tänasest kliimakindlamaks, põuakindlamaks. Kuidas tagame selle, et meie kahjurite ja uute tulevaste kahjurite jaoks on maastikus olemas vaenlased. Me võime küll loota pestitsiididele, aga elu on näidanud, et me ei jõua järele sellele tempole, mida toob just see keskkonnaalane ettearvamatus. Nii et see on meie tuleviku kindlustamine, kui me tagame võimalikult hästi sellise põldude kliimakindluse, vaatame, et nad oleks maastikuliselt mitmekesised," sõnas Helm.

LIFE IP CleanEST on veemajanduse integreeritud projekt, mis keskendub Ida- ja Lääne-Virumaa pinna- ja põhjaveekogumite seisundi parandamisele.
Loe lisa LIFE IP CleanEST kodulehelt.