Naerugaas võib olla elu märk
Kui teadlased soovivad otsida kaugetelt planeetidelt võimalikke elumärke, siis liigub nende mõte eelkõige hapniku või metaani leidumisele planeedi atmosfääris, sest neid gaase on tublisti ka Maa atmosfääris.
Rühm Ameerika teadlasi väidab nüüd, et elu märgiks võiks olla ka dilämmastikoksiid ehk naerugaas.
Edward Schwieterman Riverside'i California Ülikoolist ja ta kolleegid koostasid arvutimudeli, mille abil uurisid, kui palju võiksid Maa sarnast planeeti asustavad elusolendid dilämmastikoksiidi toota. Planeedi panid nad mudelis tiirlema mitmesuguste tähtede ümber.
Nüüd kirjutavad nad ajakirjas The Astrophysical Journal, et meile päris lähedal asuva ja hästi vaadeldava TRAPPIST-1 süsteemi kivise pinnaga planeetide atmosfääris võiks naerugaasi mõnede mudelitingimuste korral leiduda süsihappegaasi või metaaniga võrreldaval tasemel.
Elusolendid võivad diämmastikoksiidi toota mitut moodi. Mikroorganismid näiteks võivad seda teha teistest lämmastikuühenditest, saamaks endale energiat.
Schwieterman ja ta kolleegid möönavad, et mõnedel juhtudel võib naerugaasi atmosfääri sattuda ka ilma elusolendite kaasabita. Näiteks võib seda tekkida välgulöögi toimel. Dilämmastikoksiidi välgulist päritolu saaksid astrobioloogid aga kindlaks teha lämmastikdioksiidi põhjal, mida pikselöökides samuti tekib.
Uuringu autorite väitel on teadlased naerugaasi tähtsust võimaliku elumärgina seni alahinnanud, sest Maa atmosfääris leidub seda suhteliselt vähe. Kuid ka meie planeedi ajaloos on olnud aegu, mil väikesed mereolendid on seda gaasi eritanud palju suuremas koguses kui tänapäeval.
Oluline on seegi, et mõnede tähtede kiirguse koostis ei soodusta dilämmastikoksiidi lagunemist nii tõhusalt kui meie Päikese kiirgus.
Schwieterman ja kaasautorid loodavad, et uus James Webbi nimeline kosmoseteleskoop võiks näiteks TRAPPIST-1 süsteemistki peagi naerugaasi leida, juhul kui seal seda on.
