Ainuüksi viimase aasta jooksul on uudistest läbi käinud, et Tartumaal eksles pesukaru, Pirita rannas kohati väidetavalt merisiilikut, Pärnus raikala, Soomes uitas ringi morsk ning silmati väidetavalt isegi vaala. "Viimase 20 aastaga on kindlasti see probleem süvenenud. Maailmas on võõrliigid elurikkuse kao põhjustajana teisel kohal," tõdes "Pealtnägijale" Eike Tammekänd,
keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juhataja.

Oluline roll on siinkohal piiride avanemisel ja üleilmastumisel. Eriti võib täheldada seda meres elavate liikide puhul. "Kõik, kes me tahame tarbida Hiina kaupa või kuskilt mujalt kaugelt toodud kaupa, sellel on ka tagajärjed," märkis Jonne Kotta, Tartu Ülikooli mereökoloogia professor.

Asjatundjate sõnul on oluline teha vahet liikidel, kelle inimesed tahtlikult või tahtmata siia tõid, ja liikidel, kelle areaal inimtegevuse, sh kliima tõttu muutus. Näiteks šaakal, keda kohati Eestis esimest korda 1983. aastal, sai siinmail kanna maha alles viimastel aastatel.

Rangelt võttes ei ole ta võõrliik, vaid uusliik. "Üks on see, et kliima soojeneb ja liikidele sobivaid elupaiku põhja pool on rohkem. Nad liiguvad põhja poole. Ilmselt siin mõnes mõttes kaasa aitab ka inimese maastikukujundus. Mõningad maastiku elemendid liiguvad, muutuvad loomadele liikumiseks soodsamaks," selgitas Tiit Maran, zooloog ja Tallinna loomaaia direktor.

Jaanuaris ületas isegi AK uudistekünnise pesukaru, keda nähti Tartumaal, Kambja kandi metsas. Hiljem selgus, et tegu oli plehku pannud lemmikloomaga, kelle nimi Mõmmik. Tegu oli kurioosumiga, kuid Marani hinnangul on vaid aja küsimus, millal algselt Põhja-Ameerikast pärit tegelane Eesti looduse püsielanikuks saab.

"Kui ta on Balti riikide lõunapoolses otsas olemas, kliima soojeneb ja elutingimused paranevad, siis miks ta ei peaks siia tulema? Me ei saa ümber ehitada enda Eesti riigile Hiina müüri, mis hoiaks need liigid, kes nagu loogiliselt liiguvad põhja poole, siit eemal," lisas Maran.

Hea ronija ja osavate käppade poolest tuntud pesukaru on seejuures äärmiselt kohanemisvõimeline. Ameerika mandril on pesukaru seetõttu kuulutatud zooloogi sõnul inimkaaslejana nuhtlusisendiks.

Tahtmatud sissetungijad

Kui loomulikku liikumist pole teadlaste sõnul väga mõtet pidurdada, siis teine lugu on liikidega, keda inimene ise kaugetest maadest sisse tassib. Kord loodusesse jõudes ei pruugi need asjatundmatule silmale mõni aastat hiljem isegi võõrana paista.

Näiteks saab öelda seda vereva lemm-maltsa kohta. "See on Himaalajast pärit, erakordselt ilus dekoratiivne, sellepärast ka igale poole Euroopasse toodud. Ta on väga kiire levikuga, kasvab selliste suurte massidena, tihedatena, et midagi muud eriti vahele kasvama ei mahu. Mäletan isegi, kuidas umbes 15 või kuni 20 aastat tagasi kolleeg tõmbas ühes kaitsealuses pargis üles esimese vereva lemm-maltsa taime. Ta ütles, et see on üks hirmus asi," meenutas Eike Tammekänd.

Põhiliselt tegeleb võõrliikide tõrjega Eestis keskkonnaamet, mille kodulehel on nimekiri kokku paarikümnest taime- ja loomaliigist, mille toomine või paljundamine siin on keelatud. Kõige kauem, juba 17 aastat, võideldakse nende eestvedamisel Eestis hiidkaruputke ja Sosnovski karuputkega. Algul toodi need siia silotaimeks, aga hakkasid kontrollimatult vohama.

Tõrjeprogrammile on aastatega kulutatud juba kokku ligi 7,5 miljonit eurot, sellest tänavu 405 000 eurot. Lisaks tegeletakse vähemal määral vereva lemm-maltsa, pargitatra ja kurdlehise kibuvitsaga.

Hea näide Eestisse tahtmatult jõudnud võõrliigist on hispaania teetigu. "See plahvatus ja suurem mure tekkis ikkagi paar suve tagasi. Ta on jälle hea näide võõrliigist, kes on vaikselt igale poole siginenud. Teetigu on niimoodi vähehaaval igale poole toodud ja siis on soojad talved, niisked kevaded-suved ja siis on ta järsku paljunenud," sõnas Tammekänd. Kuna üks tigu võib anda kuni 400 järglast, piisab asurkonna plahvatuslikuks kasvuks juba kümnest isendist. Mõned inimesed on jõudnud apla teo tõttu seega aiapidamisest juba loobuda.

Nii putkede kui ka nälkjate kohta on keskkonnaametil kaardirakendus, kuhu iga inimene saab leidudest teada anda.. Põhjus võõrliike jälgida ja neid jõudumööda tõrjuda pole siiski ainult esteetiline. Üks näide on pisike, silmaga peaaegu nähtamatu seen, mis toodi siia ilmselt puuistikutega Aasiast ja mida tuntakse eeskätt rahvaliku nimetusega saaresurm.

Seen nõrgestab saari senikaua, kuni need surevad. "Kui meil saarepuuga on seotud sajad liigid ja neist päris paljud haruldased, siis võib-olla natuke rohkem oskame mõtelda, et need tekitavad majanduslikku kahju ja mõjutavad elusloodust. Ja selle taga on ainult üks pisike seeneke," lisas Eike Tammekänd.

Merede hirm

Liikide levik koos inimesega toimus ka eelajaloolisel ajal, kuid varem ei suudetud ületada nii suuri vahemaid nii kiiresti. Isegi pealtnäha sarnased liigid võivad samas keskkonnas end tunda ja hakkama saada äärmiselt erinevalt.

Võrrelda võib näiteks Balti rannakarpi ja Mehhikost siia jõudnud külalist Rangia't. "Spetsialist suudab neil vahet teha, aga kui Rangia saab siin rahulikult kasvada, siis ta kasvab umbes kümme korda suuremaks. Seda lihakeha on juba päris palju ja see kõlbab kenasti pannile panna," tõi Jonne Kotta näite.

Tõenäoliselt jõudis kauge külaline siia laevade ballastveega. Kõige suuremad probleemid võõrliikidega ongi asjatundjate sõnul Eesti meredes ja teistes veekogudes. Võõrliik ei pea olema üldse suur ja ähvardav, et omada suurt mõju, nagu hulkharjasuss. "See on umbes nagu vihmauss, aga karvane. Arvasime, et see on üks suur asi, kuna ta tõrjus meil mõned kohalikud liigid välja ja tekitas muud sellist väiksemat kurja," meenutas Kotta. Ajapikku saabus aga veel uusi ja palju hullemaid liike.

Seejuures on taoliste võõrliikide tõrjumine maismaal elutsevatest liikidest märksa keerukam. "Vee ökosüsteemid ja veekogud on võib-olla natukene müstilised meie jaoks, sest meie seal sees ei ela. Me ei tea, mis seal tegelikult on ja kui palju seal on. See on üks põhjus, miks ei ole nagu väga efektiivseid meetodeid, kuidas nendest võõrliikidest seal lahti saada," nentis Eike Tammekänd.

Kotta sõnul on Läänemere jaoks kõige hullemad võõrliigid sellised, kes esindavad mingit rolli, mida siin varem ei ole. Kuna tegu on noore merega, on mitmed ökoloogilised nišid veel selles täitmata. "Kui nüüd juhtubki, et meile saabub mingisugune liik, kes esindab seda rolli, siis kogu süsteemi toimimine võib tegelikult pea peale keerata," sõnas mereökoloog.

Tuntumad näited nendest on ümarmudil ja rändkrabi. Neist esimest kõlbab pannile panna, teisega pole aga eriti midagi teha.

Ühel ruutmeetril võib elada rändkrabisid enam kui sada tükki. Kuigi nad pole euromündist suuremad, suudab neist igaüks päevaga nahka panna sada merekarpi. "See on nagu rändrohutirtsude parv, kes laseb mööda merepõhja ringi ja nagu tolmuimejaga tõmbab mere tühjaks kõigest sellest, mis seal varem oli," nentis Jonne Kotta. Pikapeale võivad muuta need tervet vee-elustiku toiduaineringi. See omakorda seab löögi alla vee kvaliteedi. Läänemeri muutub üha sogasemaks.

Põlev, kuid mitte surmav probleem

Sel suvel tekitas palju elevust morsk, keda kohati esmalt Läti rannas ja kes kooles lõpuks ühe sauna õue peal Soomes. Teadlaste sõnul pole selles midagi erilist – morsk sattus kuidagi oma asualadelt lõunasse ja püüdis tagasi põhja pääseda, aga keeras Taani väinades valesti ja sattus Läänemerre tupikusse. Pirita rannas astus sel suvel aga keegi väidetavalt merisiiliku peale ja Pärnus pildistati madalas vees olendit, kes meenutas raikala. Rannikul nähti vees suurt elukat, keda arvati olevat vaal.

Kui vaalad eksivad tõesti aeg-ajalt Läänemerre, siis merisiiliku ja raikala suhtes on asjatundjad skeptilised. Äärmisel juhul oli tegu kellegi akvaariumist merre kallatud lemmikuga, kelle jaoks see oli surmaotsus. "Meil midagi ohtlikku ja mürgist siin ei ole, isegi nende võõrliikide näol. Kõiki, kes saavad meile sisse tulla, nad tekitavad kaudseid mõjusid kalandusele, vee kvaliteedile jne. Sellist hirmu, et nüüd keegi otseselt ära sureb või kannatada saab, on väga vähe," lohutas Jonne Kotta.

Tõestus, et võõrliigid – nende invasioon ja mõju – on looduskaitses praegu üks kuumemaid teemasid, oli septembri keskel Tartus toimunud tipptasemel konverents. Korraldajate hulgas olid ka Eesti eksperdid ja kuhu tuli kokku 260 selle ala asjatundjat üle ilma. Ühelt poolt möönavad spetsialistid, et paljude protsessidega võitlemine käib inimesel üle jõu ja kõike ei saa ka ära reguleerida, Toimuvast tuleb aga vähemalt teadlik olla.

"Üldjuhul kui nad meile merre on sattunud ega siin nagu nutmisest midagi kasu ei ole. Peame siis vaatama, et sellest kuidagi mingit moodi saame kasu inimese jaoks kätte. Mis on kõige parem merele, on see, kui me need välja püüame. Kui on tegemist söödava liigiga, nopime välja, mere seisund läheb ainult sellest paremaks," sõnas Kotta.

"Mis on kõige olulisem, et juhtude puhul, mis toimivad, peaks proovima võimalikult kiire reageerimise mehhanismi paika panema. Iga päev, iga nädal, iga kuu, iga aasta, mis läheb edasi, see võõrliik läheb rohkem laiali," viitas Tiit Maran. Kuigi evolutsiooniliselt võib olla tegu edulugudega, muutub loodus seeläbi üheülbalisemaks ja ökosüsteem ei suuda enam täita kõiki oma ülesandeid.

"Mingite liikide puhul me tõenäoliselt peame alla vanduma. Nad on juba nii palju levinud ja nii võimsad, aga oluline on hoida just seda erinäolisust ja loodetavasti siis ka tervemat ja ohutumat elukeskkonda," sõnas Eike Tammekänd.