"Linnaloodus on paljuski inimtekkeline. Võrreldes looduslike ökosüsteemidega elab linnaökosüsteemides üheskoos väga erinevatest elupaikadest ja kasvukohtadest pärit liike," ütleb Eesti Maaülikooli värske doktor Marta María Alós Ortí. Kuna kolm neljandikku eurooplasi elab praeguseks linnas, on linnaloodus Alós Ortí sõnul paljudele inimestele argipäeval ainus kokkupuude loodusega. Sestap peab ta oluliseks uurida, kuidas erinevad linnades kujunenud ökosüsteemid looduslikest.

Oma hiljuti kaitstud doktoritöös keskendus Alós Ortí just avalikele rohealadele ehk parkidele. Ta võrdles omavahel parke seitsmes Euroopa linnas: Tartus, Poznanis, Antwerpenis, Pariisis, Zürichis, Lissabonis ja Almadas. Alós Ortí analüüsis kõigi nende linnade parkide taimkatte, samblike ja mesilaste taksonoomilist ning funktsionaalset mitmekesisust. 

Samuti huvitas teda inimasustustiheduse mõju parkide elurikkusele. "Näiteks kõik Tartu vahetus ümbruses leiduvad liigid ei suuda linna enda keskkonnas ellu jääda, sest sealsed tingimused on väga erinevad. Õhk on linnas saastunum ja õhutemperatuur kõrgem," selgitab värske doktor.

Tartus pakuvad puud varju

"Üldiselt leidsime, et rohealadel on küllaltki suur liigirikkus. Samas oli seal just võõrliikide osakaal ülimalt suur," sõnab Marta Alós Ortí. Keskmiselt oli kõigi uuritud parkide taimkattes võõrliike 59 protsenti. "Teisisõnu umbes 60 protsenti liikidest tuli teistelt mandritelt või teisest kliimast. Looduslikel aladel nii suurt osakaalu tavaliselt ei kohta," võrdleb värske doktor. Liikidest toob ta eraldi välja invasiivse hariliku robiinia (Robinia pseudoacacia), mida leidus kõigis uuritud linnades.

Ühtekokku vaatas Alós Ortí seitsmes uuritud linnas läbi 225 parki ja eristas neis ühtekokku 418 liiki puittaimi. Sõltuvalt kliimast olid igas linnas omad levinumad liigid.  "Näiteks Tartus ja teistes põhjapoolsetes linnades, nagu Poznanis ja Antwerpenis, leidsime ülekaalus olevat hariliku vahtra ja hariliku tamme," toob ta välja. Seevastu olid lõunapoolsemad Portugali linnad tulvil männilisi ja oliivipuid.

Ehkki invasiivsete võõrliikide osakaal polnud väga suur, leidis Alós Ortí uuritud parkidest neidki. "See on väga murettekitav. Jah, võõrliigid on igal pool, aga just invasiivsed kujutavad endast probleemi, nii kohalikule elurikkusele kui ka sotsiaalmajanduslikult," märgib ta.

Veel selgus, et suurtes parkides leidus ootuspärasemast palju vähem puuliike. See viitab, et linnaparkide haljastamisel piirdutakse kindla (puittaimede) liikidekomplektiga, mida istutatakse nii väikestesse kui ka suurtesse parkidesse üsna ühtemoodi. Tegelikult võiks värske doktori sõnul suurematesse parkidesse aga palju mitmekesisemaid puistuid rajada.

Puude rohkuse poolest pargis paistis värske doktori sõnul silma just Tartu. Kui lõuna pool katsid puuvõrad pargist keskmiselt 40–50 protsenti, siis Tartus pakkusid puud varju umbes 75 protsendile iga pargi territooriumist. Samas vajaksid just lõunapoolsemad linnad Alós Ortí sõnul rohkem puulatvade katet, et kuumastressi leevendada. "Ehk eks Tartus ole ka veel arenguruumi, aga üleüldiselt andis see võrreldes ülejäänud kuue linnaga parimad tulemused," sõnab ta. 

Inimtekkeline ökosüsteem

Kuigi linnapargi kui elukoosluse kujundab inimene, moodustub seal Marta Alós Ortí sõnul igal juhul ökosüsteem. "Kõik liigid pargis on biootilised komponendid, mis hakkavad nii ehk naa omavahel lävima ja ökosüsteemiteenuseid pakkuma," põhjendab ta. Näiteks parandab linnades väga levinud harilik vaher linnaõhu kvaliteeti: see eemaldab troposfäärist aineosakesi ja osooni. 

Samas on Alós Ortí sõnul varasematest uuringutest teada, et vahtra juurestik kipub linnapindu kahjustama. "See suurendab omakorda vahtra kui liigi ülalpidamise majanduslikku maksumust. Teisisõnu, iga liigi valikul parki on ka omad miinused," arutleb ta.

Nii tähendab pargi inimtekkelisus Alós Ortí sõnul esiteks, et teadlased peavadki uurima, kui erinev on selline süsteem looduslikust süsteemist. "Teiseks on meil võimalus oma parke ja nende tingimusi parandada. Me ju niikuinii istutame parki neid liike, keda tahame. Tehkem seda siis vähemalt teaduspõhiselt," pakub ta.

Linnad inimestele, teiste seas

Parke haldavatele omavalitsustele soovitabki Marta Alós Ortí esiteks edendada sealset elurikkust. "Peaksime tähelepanu pöörama erinevatele taksonitele, kes on linnatingimuste suhtes tundlikud," täpsustab ta. Teisisõnu peaks inimene iseenda heaolu kõrval mõtlema ka pisiimetajatele, lindudele, putukatele, samblikele ja nii edasi.

Alós Ortí ise uudistas oma töös näiteks erinevat tüüpi tolmeldajaid. Ta leidis, et kõige levinumad tolmeldajaliigid suudavad toituda ühtviisi hästi nii kohalikest kui ka võõrliikidest, puitunud ja rohttaimedest. "Samas leidsime tundlikke liike, kes võisid ainult väga vähestest liikidest toituda: üksnes rohttaimedest ja kohalikest liikidest. Nad ei kasutanud meie parkides saada olevaid võõrliikide ressursse," kõrvutab värske doktor.

Kuna tolmeldajate tähtsus ökosüsteemi toimimisele pole Alós Ortí sõnul enam mingi küsimus, tuleb tema sõnul linnu planeerides keskenduda just inimtegevuse suhtes tundlikumatele liikidele. "Minu soovitus on toetada just kohalikke taimi ja tundlikumaid kohalikke taksoneid. Samuti võiks püüda parandada abiootilisi ehk keskkonnatingimusi," loetleb ta.

Näiteks andis teine Alós Ortí uuritud taksonirühm ehk samblikud aimu iga pargi õhusaastest ja kliimatingimustest. "Samblikke teatakse väga hästi ökoloogiliste indikaatoritena: milline on keskkond linnas," selgitab värske doktor. Park peaks Alós Ortí sõnul olema linnas justkui oaas, kus õhk on jahedam ja puhtam. Ometi leidis ta samblikke, mis suutsid väga hästi taluda linnakeskkonna stressitegureid. 

"See tähendab, et parke võiks hallata ja kujundada nii, et need toimiksid üleüldiselt linnakeskkonna stressorite puhvrina – nii tolmeldajatele kui ka inimestele," ütleb Alós Ortí. Tema uuritud linnadest oli samblike elurikkuse ja arvukusega seis kõige parem Lissabonis, Antwerpenis ja Tartus.

Veel soovitab ta parke rajades arvestada looduse ja kliima muutumisega. "Kui sul on näiteks liik, kes vajab ellujäämiseks väga suurt mullaniiskust, siis kliimamuutusega on näha, et temperatuur tõuseb ja muld on põuasem. Tõenäoliselt tuleb sul siis oma taime rohkem kasta," toob ta näite. 

Tema kodumaal, Hispaanias, tuleb ette olukordi, kus temperatuur ületab 44 kraadi piiri ja mõni omavalitsus kärbib päeval mõneks tunniks veevõtmist. "Ehk sa pead mõtlema: kui inimestel pole majas endalegi vett, kuidas sa siis parki üleval hoiad, kus sul on väga niisket mulda vajavad liigid?" arutleb ta. 

See tähendab, et parki rajades peaks omavalitsusel taskus olema pikk plaan, mis arvestab võimalike põudadega. "Eeldatakse, et linnaelanike protsent kasvab tulevikus veelgi. Seepärast on väga oluline planeerida vastupidavaid ja säilenõtkeid linnu: nii loodusele kui ka meile," ütleb Alós Ortí.

Marta María Alós Ortí kaitses doktoritöö "Urban ecology: novel ecosystems, novel challenges. Linnaökoloogia väljakutsed: uued ökosüsteemid, uued lahendused" 29. augustil Eesti Maaülikoolis. Doktoritööd juhendas professor Lauri Laanisto.