"Spordipsühholoogia on võrdlemisi uus valdkond, eriti veel Eestis. Nüüd teatakse selle kohta juba rohkem, aga ta ei ole ikkagi päris omaseks veel saanud," ütleb Tallinna Ülikooli doktorant ja spordipsühholoogia konsultant Kristel Kiens. Eriti vajalikuks peab ta spordipsühholoogilist tuge noorsportlastele, kel käsil korraga kooliharidus ja sportlaskarjäär. Selline kahene karjäär esitab noorele lisanõudmisi ja vajab terviklikku oskuste pagasit, sealhulgas vaimseid oskusi.

Oma peagi kaitsmisele tulevas doktoritöös huvitaski Kiensi, millised tegurid toetavad keskkoolinoortel nende kahese karjääri tegemist. Osa tema tööst oli katse ühe hooaja jooksul pakkuda Audentese spordigümnaasiumi 10. klassi õpilastele nende ettevalmistuse loomuliku osana vaimsete oskuste treeningut. Ehkki kõik noored kohe uut lähenemist omaks ei võtnud, oli tagasiside doktorandi sõnul pigem positiivne.

Kohal olla, keskenduda ja sihte seada

"Kaheses karjääris on koormus hästi suur: pinged ja nõudmised on suuremad ning ootused kõrgemad," loetleb Kristel Kiens. See paneb sportlase, eriti veel noorsportlase olukorda, kus tal võiks kasu olla ka psühholoogiliste oskuste arendamisest. Vaimseid oskusi on Kiensi sõnul aga väga palju erinevaid.

Näiteks kuluvad atleedile marjaks ära võistlusteks valmistumisega seotud oskused: kuidas oma valmistumist paremini juhtida ja võistlussooritust analüüsida, kuidas endale eesmärke seada ning enda tähelepanu ja käitumisi neid eesmärke arvestades juhtida. Samuti tuleb sportlasele Kiensi sõul kasuks, kui too oskab keskenduda, hetkes viibida ja tähelepanelik olla. "Osa neist oskustest rakenduvad elus mujalgi," tõdeb ta.

Kõiki loetletud oskusi tutvustas doktorant väikestes rühmades 10. klassi õpilastele ühel hooajal sügisest kevadeni. "See polnud suurte muutuste toomisele suunatud sekkumine, vaid uute teadmiste ja oskuste arendamise võimalusi tutvustav ning praktikavõimalusi pakkuv lähenemine," meenutab ta.

Programmi eesmärk oli eeskätt noori vaimsete oskuste ja nende arendamise viisidega tuttavaks teha. Samuti pakkus programm võimalusi neid praktiseerida ja koos analüüsida. "Kui palju nad uut teadmist rakendasid, oli õpilaseti kindlasti erinev ja nende enda vastutus," lisab Kiens. Ühiste analüüsidega püüdis ta aga omandatu rakendamist pigem soodustada.

Kiensi töö eesmärk oli kirjeldada detailselt vaimsete oskuste arendamisele suunatud programmi ning analüüsida selle tõhusust nii praktiku kui ka noorte vaatenurgast. Doktorandi sõnul oli õpilaste tagasiside pigem positiivne. "Nad tõid välja just sellised oskused, mis aitasid neil paremini iseennast tundma õppida ja eneseteadlikkust ja -analüüsi arendada," sedastab ta. Samuti ütles mõni noor, et kasutab nüüd ise programmi käigus õpitud kohaloleku- või tähelepanu ja enesejuhtimise tehnikaid.

Protsessi osas märkas Kiens veel, et programmi tõhusust võis mõjutada see, kui palju õnnestus kellelgi kohtumistel osaleda, tulenevalt näiteks võistlustest või haigustest. "Teine asi, mis kindlasti mõjutab selles vanuses noorte vaimsete oskuste arendamisse suhtumist, on treeneri hoiak," nendib ta. Kui treener oli vaimsete oskuste arendamise protsessile avatud, olid uutele teadmistele avatumad ka noored ise.

Näpuga tunnikavas järge ajada ei tasu

Vaimsete oskuste programmi läbi viies õppis Kristel Kiens ise juhendajana samuti üht koma teist. "Protsessi võiks soodustada, kui ka treeneriga saab vabas õhkkonnas, näiteks enne või pärast trenni, vaimseid oskuseid ja spordipsühholoogiat puudutavatel teemadel arutleda," toob ta välja. See toetaks omakorda nooratleetide teadlikkust ja avatust.

Teiseks nägi ta, et tihtipeale tuli kohtumisi ümber tõsta. Sportlaskarjääri tegevatel noortel tulid sageli vahele erinevad võistlused, mis tähendas pikemat pausi programmis. "Keeruline oli leida aegu, kus teha individuaalseid kohtumisi, et hoida puudunud noori ikkagi infoväljas," tõdeb ta.

Sealt kooruski välja Kiensi suurem õppetund, et õpilasi juhendav praktik võib ju endale kindla plaani ette koostada, kuid tal tuleb olla siiski paindlik. Näiteks leidis doktorant end tihti olukorrast, kus oli ise järjekordseks kohtumiseks teema läbi mõelnud, kuid õpilased vajasid parasjagu midagi muud. "Iga kohtumise alguses küsisin, kas neil on endal midagi, mida nad tahaksid tõstatada. Tihtipeale kerkiski mingi teema üles, millest ei saanud mööda vaadata," kirjedab ta. Samas jälgis Kiens siiski, et programmis tervikuna planeeritud oskused ja teadmised saaks ikkagi noortele terve hooaja käigus edasi antud.

Paindlikkuse olulisuse kõrval tõdes Kiens sedagi, et tänapäeva noortel on varasema ajaga võrreldes palju suurem autonoomsusvajadus. "Noortega töötamisel on väga tähtis, et nad näeksid, et sa päriselt võtad nende arvamust kuulda, ja nemad ise saavad ka midagi otsustada," julgustab ta teisi praktikuid õpilastega dialoogi astuma.

"Veel üks asi, mis väga palju aitab, on see, kui sul praktikuna on endal keegi, kellega sa oma töö protsessi ajal suhtled," sõnab doktorant. Tal endal oli palju abi vestlusest juhendajaga. "Alustades loodad ikka, et su programm võetakse kohe kahe käega vastu ja jõuad kõigini, aga reaalsus päris selline polnud," tõdeb ta. Kogenenuma spetsialistiga rääkides mõistis Kiens, et tegelikult on täiesti normaalne, kui kõik osalised uut sekkumist omaks ei võta.

Koolidel, kes soovivad ise sarnast programmi juurutada, soovitab ta teha seda väikestes rühmades, olla kord juba alustades järjepidev ning rääkida vaimsest tervisest ja vaimsetest oskustest mugavas õhkkonnas.

"Võiks soodustada, et see oleks õpilaste tavapärasesse arenguprogrammi integreeritud, mitte midagi veel lisaks," soovitab ta. Samuti pole rohkem alati parem ehk programmi juhendaja võiks end teoreetilise infoga tagasi hoida ja pigem noortele olulisi küsimusi praktiliselt läbi arutada. "Vaimsete oskuste arendamine ei pea olema tingimata tõsine töö," julgustab ta praktikuid ka asja juures mänguliseks jääma.

Eesti spordikultuur on muutuste kursil

Ise spordipsühholoogia konsultandina töötav Kristel Kiens näeb spordipsühholoogia kui tugiteenuse järele Eestis kasvavat vajadust. "Eestis on olnud suurema tähelepanu all juba noores eas saavutustele ja tulemustele keskendumine. Seda mõjutavad ka toetus- ja rahastussüsteemid," osutab ta.

"Tulemusekesksus ei pruugi aga toetada noorsportlase pikaajalist karjääri ega terviklikku arengut," ütleb Kiens. Tulemustele orienteeritud treenerid unustavad tema sõnul ära noorte pikaajalise arengu. Samuti võib noor ise olla tugevalt just tulemustele orienteeritud ja seeläbi oma pikaajalise arengu tagaplaanile jätta. "Võib tekkida olukordi, kus pinged kasvavad liiga suureks ning noor pingutab treeningute ja võistlemisega üle," osutab Kiens.

Nii juhtubki, et noores eas üle pingutav atleet ei pruugi jõuda täie tervisega eliitsporti, vaid peab karjääri varakult lõpetama. "See on koht, kus sportlase pikaajaline ja terviklik arendamine, sealhulgas teadlikkus vaimsetest oskustest võiksid kaasa aidata," pakub doktorant.

Eriti treeneri, aga ka lapsevanemate ja õpetajate roll on siinkohal Kiensi sõnul väga tähtis, sest noore jaoks on nende arvamus tähtis. "Seetõttu keskendus üks osa minu doktoritööst terviklikule kahese karjääri keskkonnaanalüüsile," toob ta välja.

Eduka kahese karjääri jaoks on tema sõnul oluline, et sportlast ümbritsev mitmekihiline keskkond – treener, klubi, alaliit, pere, kool – oleks ühise filosoofiaga, mis seaks esikohale just noore tervikliku arengu. "Me ei saa arengu toetamiseks võtta kitsast vaadet, et tegeleme mõjuteguritega ainult indiviidi tasandil. Pigem tuleks mõelda laiemalt nii arengukeskkondadele kui ka spordikultuurile," ütleb ta.

Kiensi rõõmustab samas, et Eesti tippsportlased juba natuke räägivad spordipsühholoogiast. "Mõned on ausalt ja täiesti normaalselt välja öelnud, et nad teevadki spordipsühholoogiga koostööd," sõnab ta. Autoriteetsemate sportlaste eeskujul võib teema Kiensi hinnangul teisigi atleete kõnetada ja niimoodi saab valdkonda avatult tutvustada ka treeneritele. Vaimsete oskuste arendamist kui normaalset arengu osa aitab doktorandi sõnul juurutada seegi, kui seda noortele maast madalast tutvustada.

Eestis on Kiensi sõnul spordipsühholoogia teemal uuringuid tehtud väga vähe ja meil ei nähta seda veel tugisüsteemi tavapärase osana. "Jah, meil on spordipsühholoogia praktikuid, aga samamoodi nagu on spordiklubide või koondiste juures füsioterapeudid normaalsed taustajõu osad, spordipsühholooge veel süsteemi eriti ei kaasata," osutab ta.

Samas näeb ta, et olukord on vaikselt muutumas. Kuigi Eesti spordikultuuris on tema sõnul endiselt tunda Nõukogude aegset "tugevam jääb ellu" suhtumist, asendub see aegamisi läänelikuma lähenemisega. Uus suund käsitleb noore inimese arengut tervikuna ehk lisaks spordispetsiifilisele ja üldkehalisele arengule on olulisel kohal ka vaimne areng. "Loodan, lähiajal võiks olla spordipsühholoogia ka riiklikul ning organisatsioonide tasandil toetussüsteemide osa," ütleb Kiens.

Kristel Kiens kaitseb Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudis doktoritööd "Applying sport psychology in Estonia: holistic ecological perspective in understanding dual career development and applying acceptance-based approaches when working with student-athletes" ("Spordipsühholoogia rakendamine Eestis: Terviklik ökoloogiline lähenemine kahese karjääri arendamise mõistmisele ning aktsepteerimisel põhinevate lähenemiste rakendamine õppursportlastega koostöös") 31. augustil. Tööd juhendasid Tallinna Ülikooli professor Eve Kikas ning Lõuna-Taani Ülikooli dotsent Carsten Hvid Larsen.