Lugeja küsib: kuidas teada, kui kaugel on äike?

Novaatori lugejat huvitas, kas levinud tarkus selle kohta, et äikese kauguse mõõtmiseks tuleb lugeda, mitu sekundit jääb välgusähvatuse ja müristamise vahele, on ka teaduslikult põhjendatud. Selgitusi jagab välguteadlane Sven-Erik Enno.
"Helikiirus on umbes 330 meetrit sekundis ehk siis kolme sekundiga liigub äikesemüra umbes ühe kilomeetri. Seega vastab tõele, et äikese kaugust kilomeetrites saab arvutada nii, kui jagada välgu ja müristamise vahele jääv sekundite arv kolmega," ütles Enno.
Ta lisas, et seda, kui kaugele müristamist kuulda on, mõjutab näiteks õhutihedus ning asjaolu, kas on päev või öö. "Kui päeval umbes paarikümnest kilomeetrist kaugemale müristamist reeglina ei kuule, siis öösel võib midagi õrnalt kuulda olla mõnikord isegi kuni saja kilomeetri kauguselt," märkis Enno.
Öösel jahtub maapinna lähedane õhukiht võrreldes õhuga näiteks kilomeetri kõrgusel, kus võib maapinnaga võrreldes oluliselt soojem olla. "Öösel jääb välk maapinna ja soojema õhumassi vahele justkui lõksu ja levib hästi kaugele. Päeval, kui õhk on kõrgemal jahedam kui maa lähedal, müristamise lained maapinna juurde ei jää, vaid kõverduvad üles. Kui me oleme juba enam kui 20 kilomeetri kaugusel, siis me maapinnal helilaineid enam ei kuule, sest need on juba kuskil kõrgemates õhukihtides," selgitas Enno.
Ala, kus välk tekib, kuumeneb mõnekümne miljondik sekundiga 30 tuhande kraadini, mis on viis-kuus korda kuumem kui päikesepind. "See tekitab plahvatusliku õhupaisumise, müristamine ongi plahvatuse lööklaine, millest saab helilaine, mis omakorda levib müristamisena. Välgukanal on sageli kilomeetreid pikk, mis tingib selle, et müristamine ei ole hetkeline, vaid pikem kõmin. Kui äike lööb väga lähedale, näiteks mõnesaja meetri kaugusele, siis on heli pigem lühiajaline raksatus," rääkis Enno.
Euroopa Meteoroloogiasatelliitide Kasutamise Organisatsiooni (EUMETSAT) juures töötav äikeseteadlane lisas, et uue põlvkonna meteoroloogilised satelliidid on andnud uut teavet selle kohta, kui suureks välk võib kasvada: "Enne satelliitvaatlusi arvati, et välk ei kesta suurt üle ühe sekundi ja ei ulatu ruumis pikemaks kui mõned kilomeetrid. Nüüd on äsja kinnitatud uued rekordid, kus välk oli 17 sekundit pikk. See on uus kestuse rekord, mis registreeriti Argentiina ja Uruguay piiril 2020. aasta juunis. Ruumilises mõõtkavas on uueks rekordiks 768 kilomeetrit, nii pikk välk oli USA lõunaosariikide kohal aprillis 2020."
Sedalaadi suuremõõtmelisi välke nimetatakse megavälkudeks, mis eeldavad massiivsete äikesepilvede kobara teket. "Sellist ulatust ei osatud oodata. Varasemad maapealsed välgudetektorid ei näidanud, et üksikud välgud võivad olla omavahel seotud hiiglaslikuks välgukanalite süsteemiks," märkis Enno.
Ta lisas, et maapealsed detektorid registreerivad raadiolaineid, sellal kui satelliidid registreerivad pilve ülemisel pinnal näha olevat valgust.