See kuues sõrm ei ole aga õigupoolest päris sõrm, vaid ühest pikenenud randmeluust moodustunud niinimetatud valepöial, mis võimaldab pandal paremini bambusevõrset käes hoida ja näsida.

Tänu valepöidlale on panda paremini kohastunud oma bambusetoiduliseks elulaadiks, mille poolest on ta teiste kiskjaliste seas, kelle sekka ta kuulub, omapärane erand.

Nüüd on Ameerika ja Hiina teadlased tuvastanud esmapilgul üllatava tõsiasja, et hiidpandade evolutsioonis on valepöial viimastel aastamiljonitel lühemaks läinud.

Võiks ju arvata, et kui hiidpandade põlvkonnad ikka pikka aega ühes ja samas kitsas toidunišis püsivad, muutub neil toitu haarata võimaldav käpaosa üha tõhusamaks ehk kasvab pigem pikemaks.

Xiaoming Wang Los Angelese Loodusmuuseumist ja Hiina Teaduse Akadeemiast kirjeldab koos kolleegidega ajakirjas Scientific Reports kuue-seitsme miljoni aasta vanust hiidpanda eellase valepöidla fossiili, mis on tulnud päevavalgele Lõuna-Hiinas Yunnani provintsis Zhaotongi linna lähistel ja on üllatavalt pikk.

Leid on haruldane, sest sellest ajajärgust pärinevaid hiidpandade eellasliikide fossiile on seni väga vähe leitud. On aga arvata, et umbes just siis läksidki need loomad seniselt liha- ja marjatoidult peamiselt bambusetoidule üle.

Wang ja kaasautorid pakuvad hiidpanda võltspöidla lühenemisele ka seletuse välja. Nimelt on pandal vaja esikäppi ka kõndimiseks, mitte ainult toidu hoidmiseks.

Kõndida ei ole aga pika võltspöidlaga mugav ega tõhus, aidaku see söögiajal pealegi bambusevõrset paremini hoida.

Seepärast ongi pandaevolutsioon jõudnud kompromissini: tänapäeva hiidpandade valepöial on väiksem ja pisut kõveravõitugi, nii et ta teeb kõndimisel vähem tüli, kuid saab veel täiesti rahuldavalt hakkama ka toidupala haardes hoidmisega.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.