"21. sajandi oskused on üleilmselt kokku lepitud. Kui õpilased kooli lõpetavad ja alustavad iseseisvat elu, siis selleks, et olla tööeluks valmis, on neil lisaks ainealastele teadmistele vaja teatud aineüleseid oskusi," ütleb Tallinna Ülikooli kodundusõppe dotsent Jaana Taar. Sellised aineülesed oskused on näiteks oskus koostööd teha, suhelda ning kriitiliselt ja loovalt mõelda.

Koos Helsingi Ülikooli kodunduse professori Päivi Palojokiga uuris Taar, kui hästi sobib kodunduse õppeaine 21. sajandi oskuste arendamiseks. Ta töötas välja ja katsetas selleks ühes Eesti üldhariduskoolis kolme õppeaasta jooksul koostöist õppimist toetavaid, rühmatöö-põhiseid kodundusetunde. Neis osales kokku 34 õpilast, peamiselt 7. klassist. Taar lindistas rühmatöö ülesannete käigus õpilaste omavahelisi vestlusi, et analüüsida, kuidas igas rühmas koostöö sujus. Ta veendus, et koostöine mõtlemine vajab küll veidi harjutamist, aga viib õpilased sihile.

Mitte lihtsalt maiuspala

"Kui Eesti taasiseseisvus, tuli kodundus jälle päevakorda ja see lisati laiendatud sisuga põhikooli riiklikku õppekavasse," ütleb Jaana Taar. Ehkki ainet õpetatakse koos käsitööga ja iga õpetaja saab ise valida, kui palju tunde ta kodundusele pühendab, on ainekava alates 1990. aastatest laiendatud. "Selles on keskseks olnud praktiline toiduvalmistamine, aga ka toitumine, tekstiilihooldus ja  korrastustööd. Aastate jooksul on lisatud näiteks tarbijakaitse temaatikad, käitumine ja etikett," loetleb Taar.

Päivi Palojoki märgib, et võrreldes varasema ajaga on tänapäeval oluline, kuidas õpetajad kodunduse teemasid õpetavad. "Kas toiduvalmistamine on üksnes kokkamine või nagu me siin väidame, ka loovus, koostöö, kriitiline mõtlemine, arutlemine parasjagu tehtava üle ja isegi allikakriitika?" arutleb ta. 

Taari sõnul sõltub kodunduse tunni tegelik sisu siiski suuresti õpetaja valikutest. Pahatihti võtavad õpetajad kodundust maiuspalana: kui õpilased käsitööosaga valmis saavad, viib õpetaja nad kiituseks õppekööki, et midagi üheskoos küpsetada. "Püüdsime sellest mõtteviisist lahti saada ja töötasime koos tegevõpetajaga välja seitsmenädalase kodundustundide ploki, kus olid praktilised ülesanded, aga ka teoreetilisemad osad, milles õpilased olid samuti aktiivselt kaasatud," kirjeldab ta.

Näiteks keskendusid nad väljatöötatud kodundustundides Eesti ja Itaalia rahvusköökide võrdlusele. "Õpilased tegid klassiruumis justkui reisi Itaaliasse: külastasid näiteks Itaalia toidupoodi, restorani ja raamatukogu," seletab ta. Igas õpipesas tuli õpilastel lahendada erinevaid ülesandeid ning õppida tundma toidukultuuri näiteks toiduainete ja pakendite abil. 

"Nende tundide jooksul ma lindistasin rühmavestlusi ja kuulasin, kuidas õpilased asjade üle arutlevad ja mõtteid jagavad," meenutab dotsent: "Kui kriitilised nad on? Kas nad küsivad küsimusi? Mis mured neil on ja kust nad abi saavad?" Koostööd kinnitas Taari sõnul see, kui näiteks probleemi lahenduse pakkus välja mõni rühmaliige ise oma kogemusest, see sündis arutelu käigus või süveneti üheskoos suure hoolega tööjuhisesse, mitte ei palutud valmis vastuseid õpetajalt.

Teises ülesandes pidid õpilased õppeköögis kisselli valmistama. Tegu polnud pelgalt retsepti lugemisega, vaid Taari sõnul omalaadse teaduskatsega tärklise kasutamisest. "Millist tärklist kasutada? Kuidas seda mahlaga segada? Kui palju seda keeta võib? Õpilased pidid sedalaadi küsimustega katsetama ja teistele soovitamiseks parima valmistusviisi valima," ütleb ta. 

Dotsent nendib, et Eesti tavaline kodundustunni kestvus 90 minutit on üsna lühike aeg selleks, et toitu valmistada, süüa, koristada ja veel tehtut arutledes mõtestada. Õpetajad peavad sel juhul kasutama aega väga kavalasti. "Selliste lühikeste katsete tegemine oli hea lahendus: õpilased said võimaluse praktiliselt toitu valmistada aga pidid ka oma tegevuse läbi mõtlema, analüüsima ning said seeläbi uued teadmised olemasolevate teadmistega sobitada," osutab ta.

Kolm pead on ikka kolm pead

Uuringu käigus huvitas Jaana Taari ja Päivi Palojokit see, kuivõrd jõudsid õpilased kodundustundide ülesandeid lahendades koosmõtlemiseni (interthinking). Taari sõnul on tegu kõrgeima koostöö vormiga, mis on palju tõhusam omaette nokitsemisest ja pealiskaudsest vestlusest. "Kõrgeimal tasandil jagavad õpilased rühmaga omaenda mõttekäike ja kasutavad neid ühiselt tulemuse saavutamiseks," võrdleb ta. 

Koosmõtlevad õpilased küsivad kriitilisi küsimusi ja tahavad kaaslase jagatu kohta rohkem teada. "Nad ühendavad oma mõtlemise. Koosmõtlemine tähendabki, et nad mõtlevad koos," ütleb Taar. Uuringu käigus õpilaste vestlusi kuulates täheldas ta sedagi, et erineval tasemel õpilased aitavad üksteisel teadmistelünki täita. "Mõned neist on söögitegemises kogenud, aga mõnda last ei lubata kööki ja nad kardavad isegi nõusid pesta," võrdleb ta.

Kuna enne käesolevat uuringut ei harjutanud ükski õpilasrühm koosmõtlemist teadlikult, esines Taari sõnul ka selliseid olukordi, kus õpilased ei kuulanud kaaslast, ei vastanud üksteise küsimustele või rääkisid üksteisest üle. "Mu kõhutunne ütleb, et kui me seda palju kordi teeks, läheks koosmõtlemine kõvasti paremaks," oletab dotsent.

Palojoki sõnul tegelevad koosmõtlemisega ka erinevad asjatundjad oma tavalises tööelus. "Näiteks võib sul olla kolmeliikmeline insenerirühm, kes püüab lahendada mingit probleemi. Ükski neist ei suuda lahendada seda üksi, vaid nad kasutavad koos olles sedasama protsessi, mida Jaana kirjeldas," ütleb ta. Insenerid küsivad samuti üksteiselt küsimusi ja lõpetavad üksteise mõtteid. "Üheskoos saavutavad kolm inseneri midagi, mida ükski neist omapäi ei saavutaks," tõdeb Palojoki.

Selline tööalane edu on Palojoki sõnul seotud just 21. sajandi oskustega nagu koostöö, loovus ja kriitiline mõtlemine. Kodundusel kui õppeainel on tema sõnul nende kõigi arendamiseks suurepärased võimalused. Taar nõustub samuti, et ehkki koostöist mõtlemist võiks juurutada kõigis ainetes, sobib kodundus selleks eriti hästi. "Õpilased teevad nendes tundides niikuinii rühmatööd ja kodunduse ülesanded on väga elulised," osutab ta.

Uurijad julgustavad õpetajaid harjutama erinevaid koosmõtlemise ja avatud arutelude vorme ning mitte pelgama rühmatöid. "Õpetajad võiks innustada õpilasi küsima rohkem kuidas- ja miks-küsimusi. Need viivad koosmõtlemise uuele tasemele," osutab Taar. Ta soovitab tähele panna sedagi, kuidas jagada õpilased toimivatesse rühmadesse. "Kas rühmas on liider või ei? Kas liikmed tunnevad üksteist hästi? Neil peab olema turvaline oma mõtteid jagada," selgitab ta.

Palojoki sõnul on koostööl põhinev õpikultuur hea tervele koolile. "Kui sul on praktiline probleem, millele lisandub tunnetuslik mõttevahetus ja võimalus minna teemasse süvitsi, siis sa täidad mistahes aine eesmärgi, aga teed seda õpilastele tähenduslikumal moel," sõnab ta. Taar läheb veelgi kaugemale ja märgib, et koostöisus on hea tervele ühiskonnale. "Meil on õpilased, kes julgevad kaasa mõelda ja oma ideid jagada. Nad on hiljem väärtuslikumad kodanikud: olles kriitilisemad, teevad nad loodetavasti tulevikus vastutustundlikumaid valikuid," ütleb ta.

Jaana Taar ja Päivi Palojoki kirjutavad oma tööst ajakirjas Learning, Culture and Social Interaction.