Arheoloogid leiavad väljakaevamistelt tavaliselt ka loomaluid. Enamik nendest on tihti just toidujäätmed. Vanade toidujäätmete hulgas leidub aeg-ajalt ka metskurvitsate luid. Kirjalike allikate ja linnuluude kõrvutamisel selgub, miks nad inimeste toidulauale sattusid.

Kuna enamasti on zooarheoloogilise materjali puhul tegemist toidujäätmetega, siis tavaliselt leiab zooarheoloog linnuluude hulgast peamiselt kodulinde nagu kanad, haned ja pardid. Siiski leidub nende kõrval teisi liike, kelle määramine võib olla üsna keeruline. Nimelt võivad ühte sugukonda kuuluvate liikide luud väga sarnased olla. Nii on ka kurvitslastel, kelle hulka kuulub metskurvits.

Selliste sugukondade puhul aitab võrdluskogu määrata, kelle luudega on tegu. Võrdluskogus on erinevate liikide luid, millega on võimalik arheoloogilist leidu võrrelda. Nii ongi zooarheoloog leidnud ka mõned keskaegsed metskurvitsa luud. Kuna metskurvitsad inimasulatesse ei tüki, tekib küsimus, mida selle liigi luud inimeste toidujäätmete hulgas teevad?

Keskajal ja varauusajal oli üks oma seisuse näitamise vahend toidulaud. Uhkete toitude hulgas oli oma koht erilistel linnuliikidel. Tänu kirjalikele allikatele teame, et pidulaudadelt võis leida näiteks luiki, sookurgesid ja metsiseid.

Kui keskaja jooksul oli ulukiliha tarbimine aadlike eelis ja ulukite küttimine nende privileeg, siis alates 16. sajandi keskpaigast jõudsid need liigid kaupmeestegi eliidi lauale. Selleks ajaks polnud uhke toidulaud enam seotud seisusega, vaid näitas pigem rikkust.

Siiski erinesid ka sel perioodil kaupmeeste jootude ja kõrgete külaliste auks korraldatud pidustuste menüüd. Viimase puhul oli toidulaud mitmekesisem ja rikkalikum, sisaldades lindudest näiteks ka põldpüüsid ja vähemalt ühel juhul paabulindugi. Lindude valimisel polnud esmatähtis nende maitse, vaid just eriline välimus või raskesti kättesaadavus.

Arheoloogia abil saadud andmed kinnitavad ja täiendavad kirjalikes allikates leiduvat. Näiteks on arheoloogid nii Viljandi kui ka Kastre linnustest leidnud mõned metskurvitsa luud. Viljandi linnuses, mille linnuluid on põhjalikumalt uuritud, on metskurvitsaid vaid keskaegsetes kihtides. Metskurvitsad pole sattunud sinna juhuslikult ja tegemist on kõrgema klassi toiduga. Sellele viitab ainuüksi asjaolu, et luud leiti linnuse materjali hulgast. Näiteks linnuse ümber olnud linna materjalis metskurvitsa luid ei olnud.

Seegi, et metskurvitsate luid esineb arheoloogiliste luude hulgas vähe – Viljandis viis ja Kastres üks – viitab, et tegemist pole igapäevase toiduga. Kastre linnuse sama ajavahemiku luude hulgas leidus teisigi jahitavaid liike, nagu sookurg, teder ja merikotkas. Keskaegsest Viljandi linnusest on uurija avastanud lisaks veel tedre, metsise ja erinevate haugaslaste luid ja linna alalt metsise ja sookure luid. Kõik need liigid on omased tolleaegse eliidi pidusöökidele.

Metskurvits mängis minevikus inimeste omavahelises suhtluses olulist rolli. Selliste metslindude esinemine toidulaual oli üks viis näidata enda heaolu – olenevalt perioodist kõrgemat staatust või paremat rahalist järge. Arheoloogiliste linnuluude uurimine aitab täiendada kirjalikes allikates peituvat. Nii saame teada, milline mitmekesine valik metslinde inimeste toidulauale jõudis.

Artikkel põhineb varem avaldatud teadustööl.