Energiatõhusus muutub maailmas üha olulisemaks väärtuseks. Doktoritöö autor Siim Küünal rääkis, et ainuüksi ehitussektori energiavajadus moodustab hinnanguliselt 40 protsenti kogu maailma energiavajadusest. Vastukaaluks on hakatud otsima lahendusi juurutamaks ehituses energiasäästliku mõtteviisi, sealhulgas on aasta-aastalt hoogustunud keskkonnasõbraliku ökoehituse arendamine.

Üks selline keskkonnasõbralik ehitis võiks olla põhust ehitatud majad. Samas on selleks kasutatav põhk soodne kasvupinnas bakteritele ja hallituseentele. Nõnda on vaja ka ökoloogiliselt sõbralikke tõrjevahendeid.

Doktoritöö autori sõnul võib lahendus olla taimeekstrakti abil sünteesitud hõbedal põhinevad nanoosakesed ja nende kasutamine antimikroobse tõrjevahendina. Küünal rääkis, et hõbeda kasulikud omadused on teada juba sajandeid. Samuti on viimase kahekümne aasta jooksul laialdaselt uuritud hõbeda nanoosakesi ning nende mõju bakteritele ja seentele.

Uuringutes sai autori sõnul testitud puhtaid hõbenanoosakesi levinud mikroorganismide peal, mida võib põhu seest enim leida. Esmalt keskendus Küünal antimikroobsetele katsetele põhult eraldatud bakterite ja seente vastu.

Katsetuste tulemused andsid aluse keskenduda ökoloogiliselt sõbralike hõbenanoosakeste sünteesivõimaluste arendamisele, et neid sarnaselt kasutada ökomaterjalide kaitsmisel. Nn rohesünteesivõimaluste seast oli taimeekstraktide kasutus hõbenanoosakeste sünteesiks hõbenitraadist üks arvestatavamaid oma lihtsuse ning skaleeritavuse tõttu.

Selgus, et mitmed laialt levinud umbrohuks peetavad taimed olid võimelised osakesi sünteesima, kuid edasi arendas Küünal teelehel põhineva sünteesiprotsessi. Kuna teelehte peetakse umbrohuks, siis oli protsess ka ökonoomne.

Doktoritöö autor avastas, et sünteesitud nanoosakeste parameetreid ja koostist ei mõjuta mitte ainult taime valik, vaid ka sama taime erinevad ekstrakti valmistusviisid ning nanoosakeste sünteesi parameetrid. Sõltuvalt sellest, kuidas teeleheekstrakti valmistati ning millisel viisil süntees läbi viidi, suudeti kontrollida nanoosakeste koostist – kas peamine faas oli hõbe või hõbekloriid.

Mõlemat tüüpi hõbedapõhiseid nanoosakesi katsetati edukalt ka mudelorganismide puhul, et hinnata nende sobivust antimikroobse vahendina kasutamiseks.

Küünal rääkis, et varem ei ole Eestis sedalaadi kohalike taimede abil nanoosakeste sünteesi tehtud. "Valik oli väga lai ja katsetatud sai seetõttu väga ohtralt erinevaid taimi ja kultuure," sõnas ta.

Tutvu doktoritööga "Taime ekstrakti abil sünteesitud hõbedal põhinevad nanoosakesed ning nende kasutus antimikroobse vahendina keskkonnasõbralikes rakendustes" Tallinna Tehnikaülikooli digikogus.