Eesti Vabariigi vapp on üpris noor – riigivapi seadus avaldati Riigi Teatajas alles 21. juulil 1925. Siitpeale on meie riigi sümbol kolm kuldsel kilbil sammuvat ja otsavaatavat lõvi.

Niisiis on meie vapil iga alla sajandi. Seda iidsem ja väärikam on aga tema saamislugu, mis ulatub otsapidi Eesti kirjutatud ajaloo algusse. Küllap teab enamik meist, et kolm lõvi sammuvad ka Tallinna vapil. Ehk on mõni märganud, et samad loomad ehivad ka Taani riigivappi. See pole juhuslik kokkusattumus. Taani kuningad kasutasid kirjeldatud vapikilpi alates 12. sajandi lõpust (alumine pilt, ülal vasakul).

Sealt jõudsid nad 13. sajandi teisel poolel ka Tallinna pitsatile, mille vanim jäljend pärineb 1277. aastast (alumine pilt, ülal paremal). Näitamaks vastrajatud linna alluvussuhet, "ristati" valitsejat kujutav kuningliku pitseri esikülg selle lõvidega tagaküljega. Nii saadi Tallinna pitsatipilt, kus kuninga pea, millest hiljem sai Margareeta, piilub välja kolme lõviga vapikilbi tagant.

Sellise pitsati säilitasid tallinlased ka orduajal, kuid vapiks oli linnal siis Taani lipult üle võetud valge rist punasel väljal, nn dannebrog (ülemine pilt, all). Lõvid sattusid Tallinna vapile alles 1564. aastal ja seda kõigepealt müntidele (alumine pilt).

Veidral kombel andis vastava korralduse linna uueks ülemisandaks saanud Rootsi kuningas Erik XIV, kes oli taanlastega vapisõjas. Nimelt kujutasid (ja kujutavad) Taani monarhid oma vapil jätkuvalt Rootsi kolme krooni (alumine pilt, vasakul).

See on vana tava ja pärineb Kalmari uniooni aegadest, milles taanlastel oli juhtroll, kuid 1520. aastate algul oli Rootsi unioonist lahku löönud ja iseseisvunud. Vastuseks taanlastele lasi Erik XIV valmistada Rootsi uue riigivapi, mille ühel väljal marssisid Taani lõvid (alumine pilt, paremal), ja käskis 1564. aastal need vermida nii riigirootsi kui ka Tallinna rahadele.

Nõnda olid kolm lõvi Tallinnas kõigil pidevalt silma all ja nende käsitamine vapina oli vaid aja küsimus. Kui järgmine Rootsi kuningas Johan III korraldas 1580. aasta paiku oma riigi vapiasju, joonistati ka rootslaste hõivatud Liivimaa jaoks uus vapp, mis on juba üsna sarnane praegusega – kolm sinist lõvi kuldsel väljal, punased keeled suust väljas (alumine pilt). Selliseks jäi Eestimaa hertsogkonna vapp ka edaspidi.

Tsaaririigi koosseisus kandis Eestimaa kubermang 18. sajandil valdavalt Tallinn kindralkubermangu nimetust. Kui 1757. aastal lasi keisrinna Jelizaveta vermida oma Läänemere-provintside jaoks erilise mündiseeria – livoneesid – asetati tsaarikotka rinnale Riia ja Tallinna vapp (alumine pilt).

Kubermangu enda vapi kinnitamiseni jõuti alles 1856. aastal. Linna vapist eristab seda ainult tsaarikroon (alumine pilt, vasakul). Samal aastal valmistati Eestimaa talurahva ametirahad. Asi oli uus ja nõnda ilutseb vapi päises endiselt Margareeta, tegemata võimuvahetusest väljagi (alumine pilt, keskel). Ent 19. sajandi lõpus – 20. sajandi alguses vermitud ametirahadel ja põllumeeste medalitel on vapil tsaarikroon juba peas (alumine pilt, paremal).

Kolm lõvi olid rahva teadvusse nõnda sügavalt juurdunud, et Vabadussõjas kujutati neid väeosade templitel (alumine pilt). 1919. aasta 25. mail kuulutas haridusministeerium välja riigivapi kavandite konkursi, kuid võistluse tulemused valitsust ei rahuldanud. Sama tulutult lõppesid 1921. aasta ja 1923. aasta konkursid.

Kunstnike fantaasia oli pillav – vapile paigutati karusid ja kuradeid, luiki ja mesilasi, vägilasi ja neidiseid, mõõkadest ning põhjatähtedest kõnelemata (alumine galerii).

Suurim soosik oli siiski Põhjakotkas, keda nõudis riigikogu ja pakkusid õige mitmed tunnustatud meistrid (alumine pilt). Uhke lind jõudis rahadelegi (alumine pilt). Kolme lõvi pidasid rahvaesindajad liiga saksikuks ja vanamoodsaks, kuid hoidsid ometi varuks. Kes teab, kui kaua oleksid vapivaidlused jätkunud, kui diplomaatiline elu poleks takka sundinud. 19. juunil 1925 otsustas riigikogu viimaks ikkagi lõvivapi kasuks.

Olgu siinkohal kõrvale jäetud viljatu arutelu loomade zooheraldilise kuuluvuse üle. Olenevalt traditsioonist, võib meie lõvisid ka leopardideks nimetada.