Politoloogid: enesekindel Putin muutis lääne Kremli jaoks teisejärguliseks

Kremlis veenduti, et lääs ei hakka kunagi võtma Venemaad võrdse partnerina, kellel on oma väidetavad julgeolekuhuvid ühises naabruskonnas.
Kremlis veenduti, et lääs ei hakka kunagi võtma Venemaad võrdse partnerina, kellel on oma väidetavad julgeolekuhuvid ühises naabruskonnas. Autor/allikas: Andrea Hale/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Venemaa on otsustanud rääkida vähem välispoliitikast ja lääneriikidest ning rohkem sisepoliitikast. Välispoliitika rõhutamine oma identiteedi toestamisel polnud kodupubliku ees ühel hetkel enam eriti vajalik. Ehk peegeldab see Putini režiimi küpsemist ja teatud mõttes stabiliseerumist, kirjutavad politoloogid Martin Mölder ja Eiki Berg.

Võimukandjate avalik kommunikatsioon aitab meil mõista riigi üldist poliitilist suunda ja prioriteete. Venemaa puhul oleks selliseks allikaks ennekõike Kremli pressiteated. See ei ole küll täiuslik kanal valitsevate poliitiliste hoovuste hindamiseks, kuid midagi ta meile siiski ütleb.

Pressiteated on võimukandjatele üks viis avaliku infovoo suunamiseks ning oma kuvandi kujundamiseks. Iga üksiku teema ja pressiteate puhul on alati küsimus, kas seda ametlikku ja prominentset kanalit kasutada just sellele teemale tähelepanu juhtimiseks või mitte.

Kui kõik pressiteated kokku koguda ja neid tervikuna vaadata, siis näeme, kas ja kuidas rõhuasetused suhtlusel valitsejate ja valitsetavate vahel on muutunud. Taolisi pressiteateid on tuhandeid ning seetõttu oleme nende analüüsimiseks kasutanud tekstianalüüsi tarbeks välja töötatud masinõppe meetodeid. Viimased tuvastavad suurtest tekstikorpustest neile iseloomulikud teemad ehk sageli koos esinevad terminid ning võimaldavad hinnata selliste teemade osakaalu tekstides ja korpuses tervikuna.

Kuna välispoliitiline positsioon, ja seda eriti suhetes lääneriikidega, on Venemaa jaoks olnud kesksel kohal, siis on põhjust eeldada sedasorti kajastuste suuremat sagedust ka võimukandjate suhtluses avalikkusega. Konfliktsuse kasvades on seega võrdlemisi tõenäoline läänega seotud teemade osakaalu suurenemine.

Vladimir Putini presidentuuri vältel on olnud aga näha selge nihe vastupidises suunas. Alates 2008. aastast on just sisepoliitiliste teemade osakaal Kremli kommunikatsioonis suurenenud. Kui enne seda oli ligi 40–50 protsenti pressiteadete sisust pühendatud üldiselt välispoliitilistele teemadele, siis pärast 2008. aastat langes see kuhugi 20–30 protsendi vahele.

Mida enam muutusid suhted lääneriikidega konfliktsemaks – sekkumine Gruusias 2008. aastal ja Ukrainas 2014. aastal –, seda enam muutus Venemaa võimukandjate üldine kommunikatsioon siseriiklike teemade keskseks.

Samal ajal ei muutunud ainult üldine teemade tasakaal, vaid väga olulisel määral ka nende sisu. Teemad, mis puudutasid koostööd lääneriikidega, langesid sisuliselt tahaplaanile. Need asendusid rohkem BRICS riike (kiiresti arenevate turgudega riigid, toim) ning kahepoolseid suhteid teiste riikidega puudutavate teemadega. On näha, et Venemaa on suunanud oma tähelepanu lääneriikidelt eemale ning on oma avalikus suhtluses pigem rõhutanud koostööd teiste maailma riikide ja regioonidega.

Nihe Putini presidentuuri diskursuses tuleb kõige ilmekamalt esile, kui vaadata kahte "maailmakorda" puudutavat teemat, millest üks jääb selgelt 2000. aastate algusesse ja teine pigem perioodi pärast 2010. aastat.

Nendest esimene rõhutab rahvusvahelist õigust, turvalisust ja multipolaarset maailmakorda. See sisaldab viiteid koostööle ja stabiilsusele ning seega kujutab endast pigem positiivset suhestumist rahvusvahelise ning lääne-keskse poliitilise areeniga.

Teine, uuem maailmakorra teema on aga sootuks teise rõhuasetusega. See toob tähelepanu alla unipolaarsuse ja Ameerika Ühendriigid ning sisaldab termineid, mis viitavad sanktsioonidele, vägivallale ja ebakindlusele. See on meie analüüsi kõige ilmekam tulemus sellest, kuidas Venemaa positsioon suhetes läänega on muutunud.

Samuti on meie varasemad analüüsid näidanud, kuidas Venemaa välispoliitiline diskursus tegi 2000. aastate lõpus kannapöörde ning selle murdepunkt või ettekääne olid suuresti sündmused Kosovos.

Lääneriikide ja Euroopa Liidu kaitse all olev Kosovo ehitas veel Serbia kooseisu kuuludes üles iseseisva riigi jaoks vajalikud institutsioonid. Samas lääneriigid ja Euroopa Liit järjepidevalt rõhutasid, et Kosovo iseseisvus ei ole teemaks, et Serbia territoriaalne terviklikkus on esmase tähtsusega ning et ilma Serbia nõusolekuta midagi ei toimu. Siis aga otsustas Kosovo ennast iseseisvaks kuulutada ning suurem osa Euroopa Liidust ja lääneriikidest toetas seda sammu.

Esiteks, Venemaa võttis seda õppetunnina, et rahvusvahelise õiguse terminite ja aluspõhimõtetega võib loominguliselt ümber käia. Läänt rõhutatult matkiva retoorikaga ehitati üles oma argument Gruusiasse sekkumisel ning selle järelkajasid võis näha ka Ukraina puhul.

Teiseks, Kremlis veenduti, et lääs ei hakka kunagi võtma Venemaad võrdse partnerina, kellel on oma väidetavad julgeolekuhuvid ühises naabruskonnas. Venemaa nähtav jõukasutus seadis eesmärgiks NATO edasise laienemise välistamise Gruusias ja Ukrainas. Selles on nad olnud ka edukad, vähemalt seni.

Miks aga on kõige selle taustal Venemaa otsustanud rääkida vähem välispoliitikast ja lääneriikidest? Ehk peegeldab see Putini režiimi küpsemist ja teatud mõttes stabiliseerumist. Välispoliitika rõhutamine oma identiteedi toestamisel polnud kodupubliku ees ühel hetkel enam eriti vajalik, samal ajal kui Venemaa suhted lääneriikidega olid pingelisemad kui kunagi varem.

Artikkel põhineb uuringul, mis ilmub peagi ajakirjas Europe-Asia Studies.

Huviline võib teema kohta lisaks lugeda Martin Mölderi ja Eiki Bergi 2018. aastal ja 2014. aastal ilmunud töödest.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: