"Mida demokraatlikum on riik, seda aktiivsem on sealne kodanikuühiskond," ütleb Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova. Kuigi Aleksandr Lukašenka juhitud Valgevene on demokraatiast kaugel, on seal Astapova sõnul peale Nõukogude Liidu lagunemist siiski leidunud ärksamaid tavakodanikke.

Koos kolleegidega Soome välispoliitika instituudist, Moskva Riiklikust Teadusülikoolist ja Bochumi Ruhri Ülikoolist valmis tal hiljuti artikkel Valgevene kodanikuühiskonna käekäigust viimase kahe aasta jooksul. Kui varem said kodanikud ja riik veel kuidagi läbi, siis 2020. aasta presidendivalimised ja Covid-19 kriis tõid inimesed tänavatele protestima.

Ise ei toeta, teistel ka ei lase

"Selleks, et ühiskonnana eksisteerida ja teha seda, mida nad tegelikult tahavad, peavad kodanikud riigiga nii-öelda koostööd tegema," avab Anastasiya Astapova kooptatsiooni olemust. See tähendab, et ehkki aktiivsem osa Valgevene ühiskonnast on valitseva režiimi vastu, ei tohi nad tihti seda oma tegevuse jätkamise nimel välja näidata. Tegu pole ka otseselt koostööga, sest äärmiselt bürokraatlik riik pole Astapova sõnul mingist koostööst huvitatud. "Nii et kodanikud ei ütle midagi riigi vastu ainult selleks, et teha midagi head," märgib ta.

Iseenesest leidub Valgevenes väga erineva tegevusvaldkonna kodanikuühendusi. "Näiteks leidub organisatsioone, mis tahavad kaitsta valgevene keelt ja kultuuri, või selliseid, mis tegelevad kriisiolukordade leevendamisega," toob Astapova välja. Igal juhul on tegemist aktiivsete inimestega, kes tegelevad riigi tähelepanuta jäänud teemadega. 

Kuigi riigikord pole peale Nõukogude Liidu lagunemist kodanikuaktiivsust soosinud, jätkasid kodanikuühendused viimaste aastateni toimimist, ehkki suurte raskustega. "Tegime artikli jaoks päris palju intervjuusid sealsete aktiivsete inimestega ja nad rääkisid meile, kui keeruline nende elu on," kirjeldab Astapova.

Näiteks on Valgevene kodanikuühendustel keeruline rahastust leida, sest riik neile toetusi ei anna. "Välismaist majandusabi küsida on neil ka väga keeruline, sest riik hakkab kohe kahtlustama, et see on vaenuliku lääne ehk Ameerika või Euroopa Liidu raha. Riigi silmis on ju vaenlased igal pool," kirjeldab kaasprofessor. Samal ajal ei tule riik kodanikuühendustele vastu  argielu pisiasjades. "Ütleme, et kodanikuorganisatsioonil on vaja leida koht, kus üritust pidada. Sedagi on väga keeruline teha, sest kõik kohad on nii-öelda riigi omad," lisab Astapova.

Eemaldumine või protest?

Viimastel aastatel on Valgevene elanud mitmes kriisis korraga, millest majanduskriis on Anastasiya Astapova sõnul juba ammune probleem. "Valgevenes ei saagi otseselt öelda, et üks aasta on hea ja teine on halvem – halvem on kogu aeg," tõdeb ta. 

Alates 2019. aasta lõpust tegi elu Valgevenes keeruliseks ka Covid-19 pandeemia. "Seal mingit riigi sulgemist ega vaktsineerimiskampaaniat ei olnud. Vaktsineerituid on vähe ja paljud on lihtsalt surnud," ütleb Astapova. Koroonasurmade arv Valgevenes on tema sõnul ametlikust statistikast tundmatuseni suurem, sest sageli kirjutatakse Covid-19 tõttu surnud inimese haiguslikku mõni muu surmapõhjus. Viimase piisa Valgevene elanike karikasse lisasid 2020. aasta presidendivalimised, mille võitjaks kuulutati taaskord Aleksandr Lukašenka.

Astapova sõnul sobib Valgevene uut olukorda hästi ilmestama majandusteadlase Albert Hirschmanni teooria inimeste reaktsioonist riigi allakäigule. Hirscmann reastas inimestel kolm võimalikku reaktsiooni: exit (eemaldumine), voice (hääletegemine ehk protest) ja loyalty (lojaalsus). "Loyalty puhul inimesed saavad aru, et ei saa ise midagi teha ja nad jätkavad vanaviisi," selgitab Astapova. Kui voice tähendab ühemõtteliselt protesti, siis exit võib kaasprofessori sõnul tähendada kas välismaale minekut või ühiskondlikku tegevust väljaspool ametlikku süsteemi.

"Varem elas aktiivsete kodanike seltskond Valgevenes nii-öelda exit-staadiumis. Nüüd aga sai sellest voice, kus kogu energia läks lõpuks protestimisele, sest inimesed olid süsteemist väsinud ega olnud presidendivalimiste tulemusega rahul," kirjeldab ta.

Presidendivalimistele järgnenud protestilaine rikkus riigi ja kodanikuühiskonna jahedad suhted lõplikult. "Enne nad kuidagi veel elasid koos, aga praegu on paljud ühendused lihtsalt suletud. Mitte kõik võib-olla, aga paljud nende liikmetest on kas vanglas või välismaal," märgib Astapova. Vabaduses elavad kodanikuühenduste liikmed kardavad kaasprofessori sõnul nii-öelda iga koputust uksele. "Nad ei tea, kas keegi on tulnud neile järele või mitte. See on päriselt nagu Stalini aeg," võrdleb ta.

Lahenduse tooks režiimi lõpp

Valgevene ühiskonna õhkkond on Anastasiya Astapova sõnul järsult muutunud ning Aleksandr Lukašenka ja tema valitsus näevad nüüd kodanikuühiskonnas endale ohtu. "Minu tulevikuprognoos on väga pessimistlik kahjuks, sest Lukašenka ehitas üles süsteemi, mis töötab tema jaoks suurepäraselt," märgib kaasprofessor.

Riigijuhi ümber on Astapova sõnul koondunud palju ametnikke ja militaartegelasi, kelle enda positsioon sõltub režiimi püsimisest. Kuna nende käes on relvajõudude näol ka palju füüsilist jõudu, saavad nad edukalt status quo'd säilitada. "Nagu artiklis ka kirjutame, siis aktiivsest kodanikuühiskonnast nende vastu saamiseks ei piisa," osutab Astapova.

Eesti olukord on Valgevene omast kaasprofessori sõnul väga erinev ja ta näeks hea meelega, et Valgevene Eestist eeskuju võtaks. "Niikaua kui Lukaženka on riigi eesotsas, ma ei usu, et midagi muutub seal kahjuks," ütleb ta.

Anastasiya Astapova ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Europe-Asia Studies.