Uus uuring võib anda täpsemat aimdust, mis alates koroonaviirusega kokkupuute hetkest kuni sellest vabanemiseni täpselt inimkehas toimub, vahendab LiveScience.

Autorid värbasid möödunud aasta märtsist kuni juulini oma katsesse 34 hea tervisega vabatahtlikku, kellel oli vanust 18–30 eluaastat. Ükski katseisik polnud varem SARS-CoV-2 viirusega nakatunud ega saanud ühtki koroonavastast vaktsiini. Selles veendumiseks tehti uuringu alguses kõigile osalejatele antikehatestid, mis osutusid negatiivseks.

Katses tilgutati kõigile osalejatele ninna väike annus SARS-CoV-2 viirust. Ninatilgad sisaldasid uurijate sõnul umbes sama palju viirust, kui sisaldab nakatunud inimese üksainus ninast erituv limapiisk ajal, mil inimene on kõige nakkusohtlikum.

Uuringus kasutati sellist koroonaviiruse varianti, mis ringles enne 2020. aasta septembris liikvele läinud alfa varianti. Tegu polnud siiski algse Wuhani viirusega, sest uuringus kasutatud viirusel oli ogavalgus mutatsioon D614G. Eelnevate uuringute põhjal suurendas see oletatavasti viiruse nakkavust.

Viirusega kokkupuute järel nakatus 34 katseisikust 18 inimest. Neist omakorda 16-l tekkisid kerged või mõõdukad sümptomid, nagu kurgu-, pea-, lihas- ja liigesevalu, nõrkustunne ja palavik. Enam kui 37,8-kraadine palavik mõõdeti seitsmel osalisel.

Umbes kolmandikul ehk 13 katseisikul kadus ka lõhnataju. Neist üheksal taastus lõhnataju kolme kuuga, kuid ülejäänud neljal oli see veel kolm kuud hiljemgi pärsitud.

Uuringu autori ning Imperial College Londoni nakkushaiguste arsti ja immunoloogi Christopher Chiu sõnul õnneks uuringus ühelgi osalejal raskekujulisi sümptomeid või tüsistusi ei esinenud. Kuigi noorte tervete inimeste nakatumismudelit oli seega võimalik segamatult kasutada, tähendab see Chiu sõnul samas, et tulemused kajastavad eeskätt kergete sümptomitega haiguse kulgu.

Viirusega nakatunud 18 katseisikul oli nakkuse peiteperiood autorite sõnul keskmiselt 42 tundi. Uurijad võtsid katseosalistelt kaks korda päevas ninaneeluproove ning arvutasid PCR-testide ja laboranalüüsidega välja, kui palju iga inimese kehas parasjagu elujõulist nakatamisvõimelist viirust leidus.

Selgus, et peiteperioodi järel kasvas viiruse hulk katseisikute kehas kiiresti. Peale viirusega kokkupuudet oli see umbes 40 tundi hiljem juba tuvastatav nakatunu kurgust. Umbes 58 tundi peale kokkupuudet võis leida viirust tema ninast. Katseisikutel tekkisid üldjuhul sümptomid esimese kahe päeva jooksul.

Keskmiselt saavutas kõigi nakatunud katseisikute viirushulk kehas haripunkti viis päeva peale esmast kokkupuudet. Kurgus jäi viirushulk üldjuhul väiksemaks kui ninas. Ühtlasi osutavad uurijad, et ninas jõudis viirushulga haripunkt kätte varem. Nende sõnul on märkimisväärne seegi, et hoolimata sümptomite raskusastmest oli kõigi nakatunute viiruskoormus sarnane.

Covid-19 külgvoolu-kiirtestid tuvastasid nakkust kogu haiguskulu vältel usaldusväärselt, kuid olid selle suhtes veidi vähem tundlikud just haiguse alguse- ja lõpupoole, mil nakatunute viiruskoormus oli suhteliselt väike. Teisisõnu annavad kiirtestid haiguskulu alguses ja lõpus tõenäolisemalt valenegatiivse tulemuse.

Chiu sõnul kinnitasid ka laborikatsed töörühma tulemust, et üldiselt tabavad kiirtestid nakkava viiruse olemasolu siiski väga hästi ära. Kuigi esimesel paaril päeval võivad kiirtestid olla ekslikumad, on neist Chiu sõnul siiski õige ja järjepideva kasutamise korral abi, eriti kui inimene positiivse vastuse järel eneseisolatsiooniga nakkusahela läbi lõikab.

Edaspidi kavatseb töörühm uurida, miks osa katseisikuid SARS-CoV-2-sse kokkupuute järel üldse ei nakatunud. Veel plaanivad nad korrata sarnast inimkatset delta variandiga. Ehkki viiruse variandid, shdelta ja omikron nakkavad erinevalt, on Chiu sõnul tegemist põhimõtteliselt sama haigusega, mille eest kaitsevad inimest endiselt samad tegurid. 

Chiu sõnul võis töörühm halvimal juhul viiruse nakkavust alahinnata, sest kasutas uuringus vanemat viirusvarianti. Mõnele uuemale variandile võinuks katseisikute kehad tema sõnul küll tõsisemate sümptomite näol tugevamalt reageerida, kuid üldiselt peab töörühm oma uuringut põhimõtteliselt sedalaadi nakkuste kohta esinduslikuks.

Sarnased katsed võiksid kiirendada uute ravimite ja vaktsiinide väljatöötamist. Varem hoiduti nende tegemisest tõhusate ravimite puudumise tõttu.

Eelretsenseerimata artikkel on leitav Springer Nature'i andmebaasist In Review.